Nelipühi ehk suvistepühade rahvapäraseks tunnusmärgiks on meil teatavasti kased, elamute ehtimine noorte lõhnavate kaskedega. Seda kommet ei peeta mitte ainult maal, vaid ka linnadesse tuuakse nelipühi eel müügile kaski ja kaseoksi, neid kasutatakse isegi kirikute kaunistamiseks jne.
Linnades ostetakse nelipühikaski raha eest nagu igasugust muudki kaupa, maal tähendab aga pühadekaskede toomine noorsoo pidulikku rohelisseminekut. Kaski ei võetud kodukoplist või ükskõik kust, vaid neid mindi nelipühi-laupäeva õhtul tooma kustki kaugemalt metsast, näit. heinamailt, ja mindi hulgakesi koos. “Siis oldi öö läbi metsas, seal tehti vallatust ja mürati siis hommikuni” (Rapla). Selline noorte metsaminek nelipühi eelõhtul on olnud laiemalt tuntud, aga et sellele alati oleks järgnenud vallatu ööveetmine, seda ei saa jaatada andmete puudusel. Kuid endisaegse maanoorsoo armuromantikas on nelipühi küll olnud teatud tähtpäevaks. Ööl vastu nelipühi esimest püha viisid poisid tüdrukuile nn. armukaski. Selleks valiti ilus väike kask, viidi see öövaikuses armsama akna taha ja vajutati seal otsapidi maasse püsti. See võis olla ka alles esimeseks nähtavaks sümpaatia-avalduseks. Kui tüdruk valvas ja nägi kasetoojat, siis sai ta ühtlasi teada, kes on teda tähele pannud, kes on temast huvitatud. Neiu tegi omapoolse seisukohavõtu teatavaks sellega, kuidas ta seda kaske kohtles; kui ta kasele vöö ümber sidus või selle tuppa viis, siis nägi tooja selles vastuvõttu, nõusolekut; kui aga tüdruk hommikul kase ümber lükkas, siis ilmnes selles eitav suhtumine, argselt tehtud sõprusettepaneku tagasilükkamine. Aga ebameeldiva tüdruku narritamiseks viis poiss talle nelipühiööl akna taha kuivanud kadaka.
Nelipühiks toodud kaski ja kaseoksi kasutati elamute kaunistamiseks. Neid asetati igasse nurka ja voodipeatsisse, harvem on neid püstitatud õuele või pistetud katuseräästasse. Ühes kaskedega toodi ka toomingaoksi, kui toomingad juba õitsesid. Samuti ka kullerkuppe, kui neid oli saada. Põrandale on aga riputatud taime lehti, mille nimeks on “vorm”; kasvab harilikult koplites ja lepikule. Veel kuuleme, et nelipühi eelõhtul on tütarlapsed endile rohelised pärjad pähe pununud.
Roheliste kaskede ja muude esimeste kevadkasvude toomine elamuisse pidi rahvapärase käsituse järgi sealt eemaldama haigusi ja pahu vaime, ühtlasi pidi nendega lähem kokkupuutumine andma inimestelegi nagu uut elujõudu ja tugevdama tervist. Nelipühi-kaski nimetatakse Lääne-Eestia mõnel pool meiudeks ja “nelipühi-neiudeks”. “Meiu” on laensõna saksa keelest ja tähendab õigupoolest „maipuud”. Saksa nelipühi ja maipüha kommetes ongi palju ühist; meil on aga 1. maiga väga vähe seoses rahvapäraseid traditsioone. Kuid nagu kirjeldab B. Russow oma tuntud kroonikas, on keskajal ka Liivimaa linnakodanikud valinud maikrahvi ja pidutsenud sellega ühenduses. Ta ütleb: “Nelipühil sõitsid kodanikud ja sellid maisse ja valisid seal endi keskelt maikrahvi, kes kõige paremini jõuaks toreda pidusöögi toime panna, ja tulid temaga suure toredusega linna. Niisuguseid maikrahvipidusid peeti terve suvi otsa, ja ka alama lihtrahva poolt, iga pühapäev, mitte ilma suure kergemeeleta. Ja olid ka veel iseäralikud linnuridvad mõnes lõbusas paigas üles pandud, kus noored orduhärrad, kodanikud ja sellid iga pühapäev kogu suvi otsa mõne kalli ehte peale laskmas käisid, kuhu siia ka palju rahvast, noori ja ka vanu, hulgana kokku tuli seda lõbu pealt vaatama, ja saatsid nõnda oma pühapäeva mööda.
Et seesugune linnulaskmine noorte orduhärrade juures suures aus oli, siis hakkas aadelgi mõnes paigas seda lõhu pidama ja laskis vähe aega enne Liivimaa muutust kirikute ees linnuridvad püsti panna, kuhu siis nelipühi aegu mitmed üle kümne penikoorma maad linnuridva pärast kokku tulid ja linnulaskmisest enam pidasid kui jumalasõnast. Vahepeal, kui nemad lindu lasksid, valmistati õpetaja majas tore pidusöök, kus nad pärast oma linnulaskmist rõõmu ja lõbu pidasid.”
See linnakodanike ja aadlike linnulaskrnine pole rahvakommetesse nimetamisväärseid jälgi jätnud. Ainult ühest Hallistest põlvnevast teatest nähtub, nagu oleks seal “moodiks olnud” nelipühi viimasel päeval mõne kõrtsi juures “kulli lasta”. Kull olnud puust ja asetsenud pika ridva otsas. Kes kulli maha lasknud, see loetud võidumeheks ja tõstetud teiste poolt üles; kõrtsmik aga andnud võitjale “hea liigu”.
Omapärasemaks jooneks nelipühi veetmisel on kiikumine, eriti just Põhja-Eestis. Lõuna-Eestis ehitati kiiged kevadel varem, juba kevadpühiks, põhja pool hilisema kevade tõttu alles nelipühiks. Külakiige ehitas küla poistekamp ühisettevõttena. Ühiselt hangiti selleks vajaline puitmaterjal, ühiselt tehti ehitustöö. Kiik ehitati valmis pühadeeelseil päevil. Kui kiire põllutöö tõttu polnud tööpoistel selleks päeval aega, siis ehitati öösiti; osa poisse ühel ööl, teised jälle järgmisel. Kiikumine ise algas alles kas esimese püha õhtupoolikul (hommikupoolel käidi kirikus) või alles teisel pühal. Aga siis kogunesid kiige juurde nii noored kui vanad, sest “õige nelipühade pühitsemine oligi kiigel käimine”. Seal kiiguti, lauldi, mängiti hilja ööni. Noored tüdrukud tõid kiigele tulles kaasa keedetud kanamune ja kinkisid neid kiigutajaile ja kiige ehitajaile. Oli kombeks, et tüdrukud kiigel olles istusid, poisid aga neid kiigutasid, olid kiigelaual püsti (harilikult teine teisel pool) ja “sõudsid”, andsid hoogu, et kiik õõtsuks suures kaares. Tüdrukud laulsid kiikudes erilisi kiigelaule, mille repertuaar Põhja-Eestis on palju rikkalikum kui LõunaEestis. Põhja pool olid ka kiiged tugevama ja arenenuma ehitusega ja kiigehooaeg kestis seal nelipühist kuni jaanipäevani. Kiikede juurde kuulusid harilikult ka mängu- ja tantsuplatsid. Kiik asetses kas keset küla või külavainul ja oli suvisel ajal kogu külale peo- ja kogunemispaigaks. Seal kõlasid vanad rahvalaulud, seal mängiti mänge, maadeldi ja katsuti jõudu, vesteldi, pajatati külauudiseid jne.
Nelipühi esimesel pühal said karjused püha, eriti aga palgalised külakarjused. Siis läksid igast talust lapsed karja hoidma. See oli lastele igatsusega oodatud suursündmuseks. Kõik karjad aeti ühtekokku, ja siis oli arvukal lasteperel lõbus metsas hulgakesi laulda ja mängida. Seni on nimetatud lõbustustega seotud kombeid, kuid rahvapärasel nelipühi veetmisel ei puudu siiski ka tõsisemad noodid, nagu surnute mälestamine. Petserimaal on suvistepühil käidud haudadel söömas ja ülejäänud toit antud kerjustele. Kihnus tehakse keskmisel pühal rongkäik kirikust surnuaiale, kus preester suitsutades ümber aia käib ja hingepalvet peab. Koerus võetud lauakiriku minnes kodust kaasa ande kirikuvaestele.
Nagu kevadpühil nii on paiguti ka suvistepühil keedetud mune ja värvitud neid koduste värvainetega (kaselehtedega, vihalehtedega, sibulakoortega jne.). Mune anti sel puhul ka karjustele. Mis puutub muudesse nelipühi toitudesse, siis nende kohta on vähe andmeid. Mõnel pool on seks puhuks küpsetatud korpe (Äksi), on kodusel teel sõira valmistatud, söödud esmakordselt kamaputru hapupiimaga jne.
Ilmastikku nelipühi põhjal ei kuulutata. Kuid näib olevat õige laialt levinud viljasaagi-ennustus märjad nelipühid — rasvased jõulud. Sellega rõhutatakse kevadise vihma suurt tähtsust loodetavale viljasaagile.
R. Viidalepp