Mida toob uus aasta? — Kellele hääd, kellele halba? — Kes läheb mehele ja kes võtab naise? — Kui palju jääb veel aastaid elada?
VÕIMALUSI TULEVIKU JA SAATUSE ENNUSTAMISEKS.
Vana-aasta viimne õhtu on kõigist õhtutest kõige enam kunstitamisega seotud veel praegugi. Siis arvatakse olevat kõige sündsam aeg tuleviku ennustamiseks ja eeskätt selle teadasaamiseks, mida toob algav uus aasta.
On mõndagi ühist vana-aastaõhtu ja jõuluõhtu kommetes. Ka vana-aastaõhtul toodi endisel ajal õled tuppa ning tehti kriidiga riste ustele, väravaile, kaevuluugile, sõiduriistadele jne. Kardeti kurje vaime, kes pidid olema hulkumas sel ööl, põletati tuld kuni järgmiseni hommikuni; kuid aknad maeti kinni, et tuli ei paistaks välja.
Tehti “näärisokku”, pisteti kingsepa silma välja ja prooviti muidki nalju. Tähtsamal kohal on siiski ennustused järgmiseks aastaks. Kui õled olid toas, siis ei kasutatud neid ainult aelemiseks ja kukerpallitamiseks, vaid visati vastu toa lage. Kui sinna palju kõrsi rippuma jäi, oli loota hääd vilja-aastat.
Suur enamik vana-aastaõhtu ennustuskatseid langeb noorte meheleminekuealiste tüdrukute arvele, kes tahavad juba ette teada, kas on neil lootust algaval aastal tanu alla saada või mitte ja kui on, siis kes on see tulevane. Naise üldiselt passiivse seisukorra tõttu pole seda tarvidust raske mõista. Mees on ise võtja, ta teab ka seda, kelle ta võtab ja millal võtab. Tüdrukul on seisukord palju ebakindlam. Mine tea, millal on loota selliseid ettepanekuid ja kas on neid üldse loota. Et tulevikust siiski enam informeeritud olla, selleks siis võetaksegi ette võimalikke ja võimatuid ennustamisekatseid.
Arvatavasti kõige üldtuntum on toapühkimise ja pühkmehunnikul kuulatamise komme. Mõni pühib sel õhtul seitse korda tuba, kuid teine arvab, et kui kesköö lähenedes üks kord pühkida, siis aitab sellest küllalt. Pühkmed kogutakse matti ja viiakse kesköö ajal õue ning puistatakse toa põhjapoolse räästa alla maha, teisal viiakse võimalikult kaugele välja pääle. Matt pannakse kummuli pühkmete pääle, viija astub jaluli selle põhjale ja kuulatab. (V.-Võidus pidanud kuulatajal olema vana luud reite vahel ja Saaremaal käinud peremees ise kuulatamas.) Kus koer haugub, sinna läheb kosilasi; kus kuuldakse laudade kolinat, sääl sureb keegi; kellukese kõlin aga kuulutab pulmi.
Puuhalgude toomine, millest oli juttu jõuluõhtu kunstides, on tarvitatav ka vana-aastaõhtul.
Valitseb laialdane arvamine, et neiu võivat oma “tulevast” näha unes. Kõige hõlpsam on õhtul magama heites panna peegel padja alla. Kuid see iga kord ei aita. Palju kindlam on, kui süüakse (muidugi salaja) enne magama heitmist midagi hÄsti soolast, näit. kas üks heeringas või üheksa kilu, ikka sabast alates, ilma midagi järele jätmata ja ilma leivata. Selle pääle ei tohi mitte kohe juua, vaid peab magama heitma. Kes unes juua toob, see on tulevane peigmees. Kui aga see katse peaks olema õrnatundelistel naistel raske teostada, siis aitab vahel ka sellest, kui üks kanamuna ära keeta, rebu välja võtta ja rebu ase soola täis panna nind siis kuivalt ära süüa. Kes öösi janu puhul juua toob, on tulevane peigmees. Torma neiudel on selline katse veelgi lihtsam: õhtul panna voodi alla magusa vee klaas, kes säält jooma tuleb, on “tulevane”.
Arvatavasti üldtuntud on ka katsed kuke ja tangu või odrahunnikutega. Põrandale pannakse teradehunnikud ringi maha, iga osavõtja nimele üks. Siis pannakse kukk sinna keskele ja vaadatakse, kelle hunnikust ta kõige enne nokib. See saab siis kõige enne mehele ja algaval aastal muidugi.Samasuguse katse võib korraldada kontidega ja koeraga. Koer siis näitaks, kelle kallale kosilased langevad.
Kaunis kindlaid ennustusi arvatakse saavat sõrmuse vahtimisest veeklaasis. Selleks tuleb võtta tavaline õlleklaas ja täita see umbes pooleni veega, riputada klaasi põhja alla tuhka ja asetada kahe põleva küünla vahele. Nüüd tuleb lasta vette kuldne laulatussõrmus. Kui kell 12 öösel vahtida sinna sõrmuse sisse silmi pilgutamata tükk aega, siis nähakse sääl peigmehe näopilti.
Veel õpetatakse meheleminekuhimulisi: “Tüdruk võtku ahjuluud jalge vahele ja jooksku niimoodi kolm korda ümber maja, siis peab peigmees vastu tulema.”
Ja veel mõned vaatamisekunstid, mis on siiski juba riskantsemad. Kui nääriööl kella 12 ajal ollakse üksinda toas, mindagi ahju pääle ja vaadatagu säält läbi jalgedevahe alla, — jällegi ilmuvat peigmees nähtavale. Pangu tüdruk endale täku rangid tagurpidi kaela ja vaadaku kesköö ajal pimedast toast läbi “tossumulgu” (õhuaugu) välja, siis näeb seda, keda ootab.
Mainitagu ka üksinda kahe peegli vahel istumist, mis on arvatavasti nii populaarne, et seda ei tarvitse siin lähemalt kirjeldada.
Ema saab oma tütre mehelesaamist kergendada nii moodi, kui ta nääriööl niidab lammaste kõrva tagant villu ja kujub need tütre riietesse. Siis saab tütar uuel aastal mehele.
Kuigi, nagu tähendatud, tulevase ennustamine on enam naiste eriala, antakse siiski ka noormeestele mõni õpetus, kuidas nad oma tulevast kodukana võivad unes näha. (Tähtis oleks see vast eriti sel korral, kui on mitu armast tütarlast, ega jõuta otsustada, keda neist eelistada.)
Noormehed võivad oma õiget pruuti näha unes nääriööl, kui nad saavad enne magamaheitmist ära süüa ühe marjaga räime. Süüa tuleb ikka sabast alates. Teine õpetus käib nii moodi: Vana-aastaõhtul keedetakse jahuputru. Keetjateks on naisevõtjad noormehed. Keetmise juures ei tohi rääkida ega naerda. Puder keedetakse odrajahust, hästi kuiv, soolane ja rasvane. Süüakse vaikselt, ilma rääkimata ja naeruta ja heidetakse kohe magama. Kes öösi unes juua tuleb tooma, on õige pruut. Kolmas võimalus on veel: öösiks teine saabas jalga jätta, siis pruut tuleb unes seda ära tõmbama.
Ühiselt ennustatakse tulevikku õnnevalamisega, kinga (või viisu, või saapa) viskamisega jne. Õnne on valatud nii tinast kui ka vahast. Vanemal ajal mitte ainult inimestele, vaid ka hobustele, karjale, põrsastele jne. Võru pool on visatud viisku neljakäpakili põrandal olles, pää ukse poole. Siis visatud pahemast jalast üle selja. Kel kukkus nina ukse poole, sel oli abielu oodata.
Muidu võidakse veel paarisaamist (ka võõraste isikute kohta) teada saada järgmisel viisil. Alustassile kallata vett ha see panna keerlema. Siis kukutavad üks tüdruk ja poiss sinna kumbki ühe õmblusenõela (seejuures tuleb mõelda, kelle nimel pannakse). Nõelad kohe põhja ei vao, vaid keerlevad edasi. Kui nad keerlemisel kohtavad ja siis koos edasi libisevad, saab mõeldud isikuist paar. Kui mitte, siis mitte. Sama katse võib sooritada veeämbri pääl kahe korgiga.
On veel mitmesuguseid ennustamise võimalusi, nagu üheksa asja tasside alla peitmisega, loosi abil jne., kuid ruumi säästmise mõttes ei saa siin kõigist kõnelda.
Kui ei saa jätta nimetamata, et uue aasta eelõhtu tehakse katseid ka elu ja surma küsimusega. Kes elab üle algava aasta ja kellel on karta surma, selles seisab saatuslik küsimus.
Abinõusid kasutatakse mitmesuguseid. Õnneküünalde põletamine on arvatavasti tuntud igalpool. Kohati olevat kombeks, et vana-aasta õhtul pistab igaüks ühe kepi lumehange püsti. Kelle kepp teisel hommikul on maha kukkunud, see sureb sel aastal ära.
Vana-aasta õhtul pannakse laua pääle iga isiku jaoks hunnik soola, igasse hunnikusse üheksa noaotsa täit. Kelle hunnik on uueaasta hommikul märg, selle surma on karta.
Täidetakse õlleklaas pooleni veega. Siis seotakse laulatussõrmus juuksekarva otsa ja hoitakse vee kohal. Kui natukene aega on nii hoitud, hakkab sõrmus liikuma ja lööb kõlksudes vastu klaasi serva. Mitu kõlksu sõrmus lööb, nii mitu aastat jääb sel inimesel veel elada.
Muulaadilisigi ettevõtteid on sooritatud vanasti kõnealusel õhtul. Saaremaal näiteks mõni peremees tapnud kana, keetnud ja kûpsetanud ning kesköö ajal länud seda hobusetalli sööma. Siis pidanud hobused uuel aastal hästi edenema.
Lees on tasandatud õhtul tuhk ja hommikul vaadatud, et kas pole tuhal näha mingisuguseid jälgi. Kui inimese jälg, sureb uuel aastal säält majast mõni inilene; kui looma jälg, sureb loomi.
Mõni põllumees kõlistanud vana-aasta õhtul põllutööriistu, et siis saab töö uuel aastal ruttu tehtud.
Mõni käinud võõrais lautades lambaid niitmas ja teinud neist salaja niidetud villadest endale kindad. Siis olnud niisuguste kinnaste omanikul hää varastada, keegi pole saanud kätte.
Ööl vastu uut aastat soovitatakse magada “jalad riides”, siis suvel pole karta ussi nõelamist ega orgi torkamist.
Pühalepas leitakse tarviliseks, et iga vana-aasta õhtul peab lapsi peksma, siis on nad uuel aastal hääd ja sõnakuulelised.
Kui mitmesuguste ennustuste saatel on viimaks saabunud uue aasta hommik, siis katsutakse võimalikult vara “maast lahti” saada, et siis kogu aasta oleks erk uni. Hommikul peab meesterahvas ikka kõige enne õue minema, kaevu soola viskama, loomi vaatama jne. Kui kodust välja minnakse, peab meesterahvas olema ikka esimene.
Samuti on kõigil naiskodanikkudel kõvasti keelatud, et nad uue aasta hommikul ei tõstaks oma jalga teise tallu, ei läheks külastama naabrirahvast, nagu see neid muidu on viisiks. Seekord saavad nad keelu vastu tehes sõimata ja sajatada, sest arvatakse, et naisterahvas — külainimene uue aasta hommikul ennustab halba terveks eelolevaks aastaks.
Kirikuskäigult püütakse sel päeval ruttu tagasi jõuda ja siis kodus kas vikateid või muid tööriistu kõlistada. Siis saavat suvel kas hein varakult valmis, või ka edenevat tööd üldiselt kiiresti ja hästi.
Uue aasta esimesel päeval öeldakse ikka: “Nii kuidas sa täna oled, nii oled terve aasta” ja püütakse siis sellekohaselt olla ka kärmas ja korralik.
Sakala, 29 XII 1928