Kevadised pühad, mis juhatatakse sisse palmipuudepühaga ning vaikse nädalaga, on jõulude kõrval teised suuremad pühad aastas, Lähenev kevad peaks end juba avaldama välisteski märkides. See tingib maainimeste erilise hoolekande põllunduse, karjanduse ja aianduse eest, see tingib terve hulga maagilisi toiminguid, mis ühel või teisel viisil peavad aitama kindlustada põllumehe majanduslikku heakäekälku kui kõige edu ja õnne alust. Seetõttu väga mitmesugused traditsioonilised keelud ja käsud, vanad tavad ja uskumused reguleerivad rahvapärast ülestõusmispühade veetmist.
Suure ehk vaikse nädalaga on seotud üldtuntud keeld:
ei tohi sel nädalal teha mingisugust mürasännitavat tööd
(puid raiuda, maja ehitada jne.), et sellest kohast hoida eemal suviseid rahe- ja piksekahjusid. Pikne löövat põlema selle maja, mida on ehitatud suurel nädalal.
Kui suure neljapäeva või suure reede varahommikul tuua väljast tuppa sületäis laaste, siis leitakse kevadel palju metslindude pesi. Seda on kord usutud väga üldiselt ja on siis poisikesed hommikul üksteise võidu laaste sisse kandnud. Et tulemused oleksid kindlamad, on tingimusi mitmel pool raskendatud: laaste tuleb tuua enne päikese tõusu, särgiväel ja palja jalu, sületäiega tuleb kolm korda ümber maja joosta, laastude asemel tuleb metsast tuua kuivi puuoksi jne. Niiviisi toodud laaste või pulki on nimetatud „linnulaastudeks” e. „linnupuudeks”.
Mis oli siin tagamõtteks ? Kindlasti mitte poisikeste loomupärane huvi varese- või varblasepesade vastu, vaid püüe hankida metslindude pesadest kevadel nii hädavajalist toidulisa. Sest minevikus on linnumunade korjamine olnud otse omaette majandusharuks. Saartel on see paiguti püsinud kuni tänapäevani. Leidub kirjeldusi, et näit. Hiiu- ja Muhumaa vahelistel laidudel käivad poisikesed ja vanad raugad kevadeti merelindude munade jahil eri laevastikuga. Mitte ainult partide ja hanede pesi pole otsitud, vaid väga paljude muudegi lindude omi, nagu kosklite, kajakate, meriharakate, kauride, kiivitajate, koovitajate, tetrede, metsiste jne.
Suurel neljapäeval ja reedel on esinenud mitmeid
usukombeid, mis pidid ka kõvendama tervist või andma inimesele välist ilu ja meeldivust.
Hommikul silmi pestes panid tüdrukud pesuvette toore kanamuna, et siis nägu seisab ilus kogu aasta. Väga tervislik olevat neil hommikuil end enne päikese tõusu “kasta” jooksvasse vette või vähemalt seal nägu peata.
Kuigi suurel nädalal on üldiselt keelatud müratekitavad tööd, peetakse mõnel pool siiski soovitavaks, et just suurel reedel peaks laevamees oma laeva parandama, kalamees võrke ja mõrdasid korraldama ning hobusemees hobuseriistu paikama.
Suure reede eelsel ööl on teostatud mitmesuguseid maagilisi toiminguid, et endale eeloleval suvel kindlustada head lamba- ja seaõnne, rohket piimasaaki jne. — Mesilastepidajad käivad öösi kolm korda ümber mesipuude ja pistavad aia vahele pihlaka- ja kadakaoksi, aednikud raputavad varahommikul — ise valges riides — õunapuid, et sügisel rohkesti õunu saada jne. Head viljasaaki on aga loodetud saada sel teel, kui suure reede hommikul viia põllule kolm korda sõnnikut. Üsna haruldane põllunõidus on kirjeldatud Vastseliinast. Suure neljapäeva varahommikul, enne päikese tõusu, mingu kolm meest adraga põllule; üks olgu hobune ja vedagu atra, teine juhtigu “hobust” ning kolmas olgu alasti ja pidagu “adra pääd peon”. Nii aetagu kolm vagu üle põllu, kuid ilma kellegi võõra teadmata ja nägemata. Siis olevat põld eriti rohkesti õnnistatud.
Päris kevadpühad kannavad mitut erinevat nimetust; kristlike pühadena nimetatakse neid ülestõusmispühadeks, peale selle veel lihavõttepühadeks (pärast paastu hakati jälle liha sööma), munadepühadeks jne.
Väga üldiselt on usutud, et ülestõusmispühade esimesel hommikul
päike tõustes “kiigub”, “tantsib” või “mängib”
ja nimelt seepärast, et sel pühal mälestatakse Kristuse ülestõusmist. Leidub küllalt inimesi, kes tõendavad, et nad olevat näinud päikese mängimist ehk kiikumist. Seda tulevat vaadata läbi hõbesõrmuse, läbi oherdiaugu, maja olviaugust, jalge vahelt jne. — Usk päikese kiikumisse ülestõusmispüha hommikul on rahvusvaheline ega esine ainult meil. Selle püsimist on olnud toetamas väide: kes ei näe, et päike “mängib”, see on patune. Kuid kes tahab
[…. trükidefekt, tekst puudu…]
Mõnel pool on pühademunade keetmine toimunud juba pühade laupäeval, üldisemalt siiski alles esimesel pühal. Munad keedeti hästi kõvaks. Ühe teate järgi (Kirblast) keedetud mune koos kartulitega; kui kartulid pehmed, siis olnud munad ka “keedetud”. Munakeetmise paja alla on keelatud puhuda, et munad keemisel ei puruneks. Et meil tänavu tuleb läbi ajada koduste munavärvidega, siis nimetame siin neidki.
Populaarsemad värvained
on sibulakoored, vihalehed ja noored kaselehed. Sibulakoored pannakse patta ja keedetakse värvaines välja. Siis pannakse munad samasse vette keema. Vahel on lisatud veel tuhka. Olenevalt värvainese hulgast saavad munad kas kollased või pruunikad, Umbes samasuguseid värvitoone saavutatakse vihalehtedega. Oli kasutatud ka juba saunas käinud vihtu. Rohelist värvi saadi noortest kaselehtedest, kivisamblast, orasest jm. varastest kasvudest. Punaseks värviti mune madarajuurtega. Veel on värvimiseks kasutatud kuusekäbisid, linaseemneaganaid ja värvilisi riidelappe või lõngaotsi, millega munad ümber mähiti.
Ühevärvilistele munadele kratsiti mõnikord noaotsaga peale veel kirju ja jooniseid, näiteks: Häid pühi! Rõõmsaid pühi! Ära unusta mind! Sind armastan! jne. Iga värv oli veel seoses teatud tähendusega. Nii tähendas punane — armastust, roheline — lootust, sinine — truudust jne.
Harilikult on perenaine andnud kõigile perekonnaliikmeile esimese püha hommikul kätte teatud arvu keedetud mune. Kuid nooremad mehed pole rahuldunud kodust saadud pühademunadega, vaid on korjanud külast lisa, külatüdrukutelt. Selleks käidi suure poistehulgaga mööda küla, talust tallu. Munade jaoks kanti kaasas suurt korvi, sest hulga peale kogunes neid õige palju. Kus keedetud mune ei tahetud anda, seal otsiti üles kanapesad ja tehti tühjaks.
Külapoiste munakorjamise retk
oli üsna põhjalik ja tugenes umhes järgmisele kirjutamata seadusele: “Suvel viivad poisid tüdrukutele meiusi (= nelipühikaski) ja sügisel õunu ja kui linnas käivad, toovad linnasaia; tüdrukud jälle annavad poistele lihavõttepühade ajal mune ja jõulupühade ajal pähkleid” (Jüri khk.).
Kui kevadpühil külla mindi, võeti kaasa värvilisi pühademune; kel oli värvimine hästi õnnestunud, see võttis mune kaasa ka kiriku juurde, sest pärast jutlust toimus kirikuõuel munade vahetamine (Valjala). Katoliiklased võtavad kirikusse minnes kaasa kolm muna, et preester neid õnnistaks; niisugustele munadele omistati imettegevat võimet (Pärnu). — Ristiemad ja ristiisad kingivad mune oma ristilastele; on aga ristilaps juba leeris käinud, siis kingib ta ise mune oma ristivanematele (Pärnu). — Pühademunad on esinenud ka ohvriannina, mida on viidud lahkunud omaste haudadele (lisaku, Risti).
Pühademunadega on mängitud mitmesuguseid munamänge.
Neist kõige populaarsem on munade koksimine e. tiksimine, kahe muna kokkulöömine otsapidi. Vanasti on võitja saanud purustatud muna endale. Munaveeretamismänge on väga elavalt harrastanud setud. Kevadpühadega on seoses olnud veel kiikumise komme, kui ilmastik seda vähegi võimaldas.
[…trükidefekt, tekst puudu ]
Kiigel kiikudes laulsid tüdrukud nn. kiigelaule, mis moodustavad ühe huvitavama ja omapärasema rühma eesti vanast laulurepertuaarist. Põhja-Eestis, kuhu kevad saabub mõnevõrra hiljem, on väliskiiged ehitatud ja korda seatud alles nelipühlks.
Suure nädala ilmadest tehakse järeldusi eeloleva kevade ja suve kohta. Kuid nagu rahvapärased ilmaended ikka, on need üksteisele vastukäivad. — Suure nädala vihmasadu näib siiski kaunis üldiselt peetavat heaks märgiks, mis ennustab viljarikast aastat. — Kui suurel nädalal on vilud ilmad, tuleb soe kevad; kui aga suur nädal on soe, siis külm kevad. Kui suurel nädalal on kuivad ilmad, tuleb kuiv suvi.
R. Viidalepp.