RKM II 335, 8/16
Kui Saksa okupatsiooni ajal Kirjandusmuuseum 9. okt. 1942 likvideeriti, siis selle rahvaluule osakond viidi Ülikooli Filosoofiateaduskonna alluvusse kui iseseisev instituut, muud KM-i osakonnad aga liideti Ülikooli raamatukoguga. Niisuguses alluvuses kujunes asutuse nimeks: Tartu Ülikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Juba ennem oli ERA senine juhataja Oskar Loorits kohalt vallandatud ja Tartust välja saadetud. Uueks juhatajaks määrati professor Gustav Ränk, kes tegelikult väga harva kohal käis. Juhataja abiks oli nende ridade kirjutaja, kel tegelikult ERA tööd juhtida ja korraldada tuligi. Esialgu töötasime edasi senises asukohas Aia tän. 42 (praegu Vanemuise 42).
Kuid 1943. a. sügisel võeti see muuseumimaja saksa sõjaväelaste kasutada ja kõigil asutustel tuli kiires korras välja kolida. Esialgu ei tulnud ERA-l kaugele minna, vaid kõrvalmajja — ülikooli instituutide hoonesse, kus saadi kasutamiseks Geoloogia Instituudi auditoorium. Sinna viidigi oktoobri lõpul ja novembri algul üle kartoteegid, kapid, töölauad, raamatukogu jm. Piiratud ulatuses võis seal töö jätkuda. Esialgu jäi meie kasutada veel tulekindel keldriruum Aia tn. 42, kuid hiljem tuli loobuda sellestki.
Varsti aga komplitseerus olukord ka uues asukohas — ka seal võeti osa ruume sõjaväelastele. Et ka sõjamürin pudevalt lähemale nihkus, kerkis päevakorrale kiireloomuline ülesanne evakueerida Rahvaluule Arhiiv kuhugi maa-asulasse, kus võik ära oodata rindejoone ülemineku ja nõukogude korra taastamise. Sest oli ju selge, et kõige tähtsam, mis niisugusel ebakindlal ajal tuleb teha, on rahvuslike kultuurivarade kaitsmine võimalike sõjakahjude eest, nende säilitamine tulevastele põlvedele.
Evakueerumisele eelnes kõigi ERA kogude hoolikas sissepakkimine, et neid oleks kerge transportida ja hoiukohtades säilitada. Selleks muretseti sobivas suuruses pakkkaste, õrnemate esemete (näit. fonograafirullide) pakkimiseks ka puitvilla. Neid sai hankida S. Rinne Kasti- ja puitvillatööstusest, mis asus Tartus Õhtu tn. nr. 1. Käisin isiklikult kohal ning valisin välja meile sobiva kastitüübi. Selle mõõtmed olid 45x55x25. Nn. tavalised kastid oli [=orig] suuremad ja meile sobimatud, nimetatud mõõdus aga meile väga sobivad nii käsikirjaköidete kui mappide paigutamiseks. Ühtlasi pidid kastid olema tehtud kuivast materjalist. Kuid valmistamiseks pidime ise andma tööjõudu. Niisuguseid kaste tellisime vist 200 tükki.
Kastidesse, mis seest vooderdati pakkimispaberiga, asetati kõik ERA varad: rahvaluule originaalkäsikirjad, koopiad, kartoteekide sisu (koos sahtlitega), registrid, käsiraamatukogu, raamatuladu, aparaadid. Kõik kastid said nähtava signatuuri “ERA” ja numbri, nende kohta peetu ranget arvestust. Otstarbekas pakkimine, nagu hiljem selgus, kergendas oluliselt transportimist. KÕIki kaste tuli evakueerimise ja reevakueerimise käigus tõsta ja laaduda rohkem kui kümme korda.
Kõigepealt pakiti kastidesse originaalkogud. 15. XI 43 pakiti S-kogu ja EVR-kogu, 16. XI pakiti A-kogu; GEG, Anderson; ALS ja ERM, 19. XI pakiti rahvalaulude koopiad (tüüpide viisi); neid laulukoopiaid sai 10 kasti ja need saadeti Elva lähedale Aru mõisa 20. XI 43. See oligi esimene saadetis. Arule saadeti ka mööblit: kartoteeke, kappe, laudu, riiuleid.
Evakueerimise küsimus oli juba varemgi kaalumisel. Esialgu oli rahvaluulekogude evakueerimiskohaks ette nähtud Koluvere loss Kullamaa lähedal (praeg. Haapsalu rajoonis). Mulle oli valmistatud mitu dokumenti, et olen “volitatud ja õigustatud tegema korraldusi ja astuma samme, mis tagaksid võimalikult otstarbekohase arhivaalide paigutamise ja hoidmise Koluvere lossis selleks varutud ruumides.” Kui aga asjad olid pakitud ja ärasõidupäev lähedale jõudis, teatas prof. Ränk, kes oli tookord kultuurivarade evakueerimisega tegeleva komisjoni esimees, et see olevat Tartust liiga kaugel, autosid aga vähe. Ta nimetas Pilistveret ja mõnda teist paika ning soovitas tegutseda kiiresti: “Võib-olla varsti ei jää enam sedagi võimalust. ” Valisin siis Pilistvere ja Lustivere. Seejuures väljendati mõtet, et Pilistvere võiks olla ka ainult ajutiseks varjenduskohaks, sest seal polnud keegi kohal käinud ega olnud teada, millised panipaigad seal on. Üldse jäi Koluvere lõpliku sihtpunktina päevakorda. Veel 1944. a. aprillis sain ülikoolilt kirja, et olen komandeeritud “üheks kuuks Koluveresse ühenduses Eesti Rahvaluule Arhiivi evakueerimisega.”
Tegelikult kujunes asi siiski teisiti.
ERA kogud viidi varjule kolme kohta: Aru mõisa (Elva lähedal), Lustivere mõisa (Põltsamaa lähedal) ja Pilistvere kirikusse. Arule hakati saatma, nagu märgitud, 20. nov. 1943 ja saadeti sinna korduvalt, kuid väikeste partiide viisi, sest enamasti saadeti sinna korraga mitmest asutusest. ERA-st läks Arule osa originaalkogudest ning rohkesti koopiaid, viimane saadetis nähtavasti 27. V 1944.
Lustiverre saadeti 30. III 44 ja hiljem registreid, uk koopiaid, kvartkoopiaid, käsiraamatukogu, raamatuladu. Sinna läksid kaasa valvuritena O. Jõgever ja S. Lõhmus, kes valvuri-ülesandeid täitsid hoolikalt ning esialgu jätkasid ka töötamist.
Pilistverre sõitsin ma ise 17. III 1944 kahe autoga. Sinna võtsin kaasa ERA kõige tähtsamad originaalkogud (Hurda k., Eiseni k., ERA kogu, EÜS kogu, vanad kogud, fonogrammid, heliplaadid, kantselei-arhiiv, mõned registrid jm.). See oli nagu ERA põhivara. Seda kõike kavatsesin hoolikalt hoida ja valvata ning evakuatsiooni lõppemisel jälle Tartu tagasi toimetada.
Pilistverre viidud varadest viidi valdav enamik hiljem edasi Palivere jaama (Läänemaal) ja sealt Liivi algkooli, kust samal sügisel reevakueerimise korras jõuti Tartu tagasi. Kuidas see retk just toimus, seda on järgnevas kirjeldatud pisut lähemalt.