Palmipuudepüha on ülestõusmispühade sissejuhatuseks. See on kristlik püha, mida peetakse Kristuse viimase Jeruusalema-teekonna mälestuseks. Komme on alguse saanud viiendal sajandil ja levinud kõigisse kristlikesse maadesse.
Jeruusalemas koguneti selle päeva varahommikul Õlimäele ja mindi sealt siis Püha Haua kirikusse,
palmioksad käes. Kõigis maades pole aga võimalik kasutada palmioksi. Sellest tingituna astuvad palmiokste asemele mitmesugused muud oksad, olenevalt kohalikest looduslikest võimalusist. Meil ja mujalgi PõhjaEuroopas kasutatakse selleks urbadega pajuoksi. Seetõttu on kujunenud palmipuudepüha rahvapäraseks nimetuseks meil urbepüha ehk urbepäev (urbepäiv), peamiselt Kagu-Eestis. Ja urbadega on sel pühal tõesti palju tegemist.
Pajuokstes, mis kannavad valgeid urbi (tudusid, tibusid), tuleb looduse kevadine ärkamine kõige esimesena nähtavale. Maa võib olla tükati veel hanges, kui pajuurvad hakkavad juba paisuma ning õitsele lööma.
Neis varastes urbades on rahva usu järgi otse erakordset elujõudu,
mida õige mitmel viisil püütakse oma huvides kasutoovalt rakendada. Olulisem palmipuudepüha kombestik on kõik seoses urvapajudega. Tõenäoliselt siin osa kombeid põlvneb eelkristlikust ajast, kuid on siiski toetatud ja laiendatud katoliku kiriku poolt.
Võib-olla pole see üldiselt teada, et katoliku kirikuis palmipuudepühal (või selle laupäeval)
õnnistatakse või pühitsetakse urbadega pajuoksi ja jagatakse neid rahvale välja.
Loomulikult omistab rahvas niisugustele pühitsetud okstele seda suuremat maagilist mõjukust, nagu kolmekuningapäeval pühitsetud veelegi. Seepärast on urbadega seotud kombestik eriti laialdane Setumaal ja mujal, kus domineerib katoliku kirik.
Pühitsetud urvaoksi, mis kirikust antakse, viivad setud koju ja asetavad pühakuju ette. Jüripäeval viiakse õnnistatud oksi rukkipõllule, et rukis kasvaks pikk ja terakas, et põld annaks head saaki. Kui tuleb kevadel karja väljalaskmine, siis esimesel päeval aetakse kari metsa pühakuju juurest võetud pajuoksaga ning lüüakse iga looma kolm korda, — et kari hästi edeneks ja terve oleks. Vahel löödi ka haiget looma, et teda terveks teha (Suure-Jaani), või lammast, et ta tooks kaksikud talled (Urvaste).
Kus pajuoksi ei lastud kirikus pühitseda, seal käidi neid palmipuudepüha varahommikul või eelmisel õhtul metsast toomas.
Laialdaselt tuntud komme on urvaokstega peksmine ehk urvitamine.
Seda tehti palmipuudepüha hommikul varakult, mõnikord juba enne päikesetõusu. Kes enne teisi ärkas, see hakkas magajaid äratama okstega pekstes. Urvitajaks on harilikult keegi vanem isik, näit. peremees. Urbadega peksmine usutakse peksetavalt võtvat unisuse, tegevat tema ergaks ja virgaks. Karjast urvitatakse selleks, et ta karja juurde magama ei jääks (Sangaste), ning teenijaid, et nad hommikul oleksid kärmed üles tõusma (Kursi). Poisid peksid tüdrukuid ning said vastutasuks lubadusi, et neile pühade ajal mune antakse. Tüdrukud on jälle õnnistatud okstega kirikust tulles löönud mõnele vastutulijale seljale, et seega tutvust sobitada.
Urvitamisel tarvitati vahel ka traditsioonilisi ütlusi, nagu: “Tõbi välja, tervis sisse!” (Valga).
“Urvin, urvin uue kuue, värvin verevase kasuka. Urvad sulle, munad mulle!”
Mitmel pool on usutud, nagu võiks urbadega löömine mitte ainult virgaks teha, vaid ka haiguste eest kaitsta. Pajuokstega löömine on laialt levinud rahvusvaheline komme; seda tunnevad soomesugu rahvad, germaanlased ja slaavlasedki. Urbadega pajud esindavad siin nn. eluvitsa (saksa Lebensrute). Pajus kui kõige varasemas, esimesena punglevas ja õitsvas kevadkasvus usutakse peituvat erilist elujõudu, mida kokkupuute teel tahetakse üle kanda ka inimestele ja loomadele. Et oksi pannakse veel vaasidesse, pistetakse seinapragudesse ja lae vahele või riputatakse ukse ette, seegi komme on algselt olnud tõrjenõidus.
Sellega on tahetud tuua majja nagu uut elujõudu ning eemaldada kõike ebasoovitavat ja paha.
Setu tüdrukud ja lapsed harrastavad urbepäeval erilist kiikumisviisi, mida nimetat. tsöötamiseks ehk urbepäeva iloks (ilo-mäng). Pannakse üks tugev roigas või saelaud lattaia peale või aia vahelt läbi, nii et mõlemad otsad oleksid ühepikkused. Siis istub üks kiikuja kaksiti ühe otsa peale ja teine teise otsa peale (või ka kaks isikut kummalegi otsale) ning hakatakse siis kordamööda üksteist üles kaaluma. Niisugusest kiikumisest võtvat vahel vanemadki inimesed osa ning see kestvat urbepäeval hommikust õhtuni. Kiikumise juurde kuulub veel eri laul:
Urbõkõnõ, tsõõ-tsõõ!
Mille no meele, tsõõ-tsõõ.
Kavva sa tulli, tsõõ-tsõõ,
Kas õks sul olli, tsõõ-tsõõ,
Tullõh tii tuisat, tsõõ-tsõõ?
Siia oli saia, tsõõ-tsõõ,
Sadõjanõ, tsõõ-tsõõ. Jne.
See komme või mäng näib olevat vähemalt kolmsada aastat vana, sest seda tunnevad ka Lutsimaa eestlased, kes on Võrumaalt välja rännanud juba 17. sajandil.
Palmipuudepüha eritoiduks on vanasti olnud mitmel pool tangupuder, millele vahel on aga antud nimeks urvapuder, kui pudru sekka on segatud lihatükke. Mõnikord on puder keedetud uhmris surutud odrateradest (Rõuge).
On usutud, et kui eel päeval, putru süüa, siis kasvavad tuumakad odrad.
Kapsaid keelatakse sel päeval keeta, et kanad ei sibliks suvel kapsapeenraid.
Pead palmipuudepühal ei tohi sugeda, — tekib palju täisid.
Ilmaendeid palmipuudepühaga ühenduses peaaegu polegi. Mõnelt poolt on küll noteeritud uskumust: “On palmipuudepühal hea ilm, siis tuleb hea aasta,” kuid sellegi rahvapärasus on küsitav. Juhuslik on ka järgmine märge: “Kui palmipuudepühal on veel aknad külmand, siis tõendab see, et suvi, mis ees, on viljarikas.”
R. VIIDALEPP