Tänapäeval tehakse ostud kauplustest. Laatasid peetakse harvemini. Kuid on olnud aegu, kus oluline osa ostu-müügitehinguist sooritati laatadel.
Väga laialt olid tuntud just Paide laadad. Üheksakümmend aastat tagasi on selle kohta kirjutatud ajalehes «Postimees»:
«Paide linn on, nii väikene ja väetikene kui ta ka on, siiski tervel eestlaste maal tuntud, iseäranis oma rohkete laatade läbi. Nad toovad tema sisse ka natukene elu ja liikumist, sest muidu on sääl, kui hobusevargad ja kõrtsijoodikud maha arvame, väga vaikne ja tasane asi. Ka tänavune vebruarikuu laat oli oma jagu rahvast kokku kutsunud, aga siisgi vähemal mõõdul, kui hää ilma tõttu loota võis. Põhjuseks olivad küll halvad teed, mille üle inimesed väga kaebavad, sest kõik äriajamine seisab seeläbi» («Postimees» 1893, 12. veebruaril, nr 35).
Kaheksakümmend aastat tagasi ilmunud kalendrist näeme, et sajandi algul peeti Paides laatasid kuus korda aastas: veebruaris, märtsis, aprillis, juunis (jaanilaat), septembris (mihklilaat) ja detsembris (nn jõululaat) ning iga laat kestis ikka kaks päeva. Eriti rahvarohke ja arvukate ostumüügi tehingutega oli sügisene mihklilaat.
Laada ajal kaubeldi tänavatel ja linna keskel turuplatsil, eriti aga Mündi-poolsel linna serval avaral väljakul — laadaplatsil. Mõnel kaupmehel oli seal kohe spetsiaalne laudadest ehitatud müügipunkt. Sügisesel laadal kaubeldi palju kariloomade ja hobustega.
Paide laatade erilist populaarsust näitab asjaolu, et sellest on mälestusi rahvalauludes. Aastal 1928 on Rapla lähedalt kirja pandud rahvalaul:
Meie, märjad Mäo poisid,
kus me endid kuivatame?
Lähme Mäo rehe juurde,
seal me endid kuivatame.
Mis me seal siis ahju aame?
Kubja kondid, kiltre kintsud,
rehepapi reieluud!
Laulu esitas 83-aastane Jüri Pallas ja see oli talle möödunud sajandil meelde jäänud Paide lähedal asuvast Sillaotsa kõrtsist.
Nimetatud laul ongi vana teopoiste ja mõisameeste laul ja küllap seda laulsidki Mäo mõisa poisid. Laul on sihitud mõisasundijate vastu, lauldud nende pilkamiseks. See, et laul esitati kõrtsis, usutavasti laada ajal, on omamoodi reeglipärane. Ka mujal on vanu meestelaule viimati lauldud kõrtsides. Sest kui oli midagi joodud, siis oli julgust laulda, eriti mõisavastaseid laule. Ja kõrtsis leidus ikka kuulajaid, kellele laulda.
On ka terve rida uuemaid rahvalaule, mis nii või teisiti kajastavad Paide laadal käimist. Enamasti on need humoristlikud tantsurütmilised laulud. Esitame neist siin ühe näite. Tekst on 1949. aastal Paides kirja pandud lõõtspillimängijalt Robert Kullilt, kelle kodukoht oli Laimetsas. Laul on polka taktis, küllap pillimees esitaski seda harilikult pilliloole kaasa lauldes:
Kui mina Paide laadalt tulin,
siis mina hirmsast purjus olin.
Ostsin endal suure sõnni,
hinnas tugeva ja kalli.
Siis ma tegin laadasõitu
päris herradega võitu.
Kui mina jõudsin Kirna välja,
polnud enam pulli olla.
Paljad sarved paelte sees,
hobu see lõõtsutas mul ees.
Mõisas jooksvad härjad lahti,
moonakad ei pea vahti.
Oh mina vilets, oh mina vaene,
mis mul ütleb kodus naene?
Naine aga võttis pika puu,
lõi mul lõhki pealuu.
Nüüd olen sant ja vigane,
ei saa Paide laadale!
Et laadaõhtu lõppes suure kihutamise või võiduajamisega, seda on nende ridade kirjutaja sajandi algul oma silmaga näha saanud. Mõnikord juhtus sel puhul õnnetusigi. Nurmsi küla vahel juhtus kord nii, et Koigi mõisa purjus moonakad tulid kihutades suure kahehobuse vankriga, sõitsid kojusaabuva lehmakarja hulka ning paar lehma sai vigastada. Asi läks kohtusse ja kihutajail tuli kahjutasu maksta.
Et Paide laatadest on kajastusi rahva laululoomingus, see tõendab siinsete laatade laia tuntust, populaarsust ja rahvarohkust.
Mõni iseloomulik nähtus, mis on Paide laatadest meelde jäänud 1920. aasta paiku.
Laadarahva hulka kuulus siis alati ka mustlasi. Nad olid harilikult kobaras koos. Mehed tegelesid hobustega — neid müüdiosteti ja vahetati. Ning tehti proovisõitu. Naised püüdsid leida kergeusklikke, kellele tulevikku ennustada kas peopesa uurides või kaarte pannes.
Laat oli ühtlasi ka kohtumisja lõbutsemispaik. Sulastel ja teenijatel olid juba kauba sees ette nähtud mõned tööst vabad laadapäevad. Muusikalist müra tegid laadal leierkastimehed; nende neljakandiline mänguriist toetus ühele jalale, mängitati vändast keerutades. Oma oskusi näitasid ka lõõtspillimängijad. Telkides esines akrobaate ja kloune. Kui oli hea lumetee, tegid noormehed ja neiud saanisõitu.
Külmal aastaajal müüdi turul ja laadaplatsil sooja joogina nn suslat (kuuma vette segati lusikaga siirupit). Seda valmistasid ja serveerisid suslanaised.
Laadalt toodi kindlasti kaasa laadasaia. Talviste pühade eel toodi lastele mänguasju — peamiselt ikka hobuseid ja lehmi. Need olid papist pressitud, kenasti värvitud ja seisid ratastel. Loomakujulised mänguasjad olid maalastele väga meelt mööda. On kahjugi, et tänapäeval on küll palju mänguautosid ja igasugust kribu-krabu, kuid puuduvad koduloomad. Vanasti oli iga maalapse esimene amet — olla karjane, hoolitseda loomade eest, neid sööta ja joota. Sellest arenes oskuslik ja armastav suhtumine koduloomadesse.
Richard Viidalepp
Võitlev Sõna : EKP Paide Rajoonikomitee ja Paide Rajooni RSN häälekandja, nr. 50, 28 aprill 1984