Kuidas tulid vanasti jõulud, kuidas neid vastu võeti ja kuidas ära saadeti.
Maarahva jõulud hoopis sisukamad kui praegusel ajal.
JÕULUAEGSED NALJAD EESTI NÄITEKUNSTI ALGEKS.
RÕÕSKÕLU LASSIS JA KUIVAD ÕLED PÕRANDAL.
Jõuludest öeldakse, et nad tulevad härgadega, kuid lähevad valge hobusega, s.t. et saabuvad alles pika ootamise pääle nind kaovad käest suure kiirusega — nagu kõik pühad ja peod.
See vanasõna saab hõlpsasti usutavaks ja arusaadavaks, kui tuletame meelde, kuidas vanasti jõulusid peeti. Igatahes olid need päevad vanale rahvale tõenäoliselt küll palju sisukamad kui meile tänapäeva jõulud, mil tihtigi kurdetakse pühademeeleolu puudumist. Vanasti oli jõuludega seotud palju traditsioonilisi kombeid, huvitavaid mänge ja naljatamisi, mis kõiki panin kaasa elama, ega lasknud kellelgi aega igavaks minna.
Meie jõulukommetes, nagu me neid tunneme lähemast minevikust, on nii kristlikke kui paganlikke elemente. Kui jõulus tehakse “jõulupuud” ja loetakse piiblit ning lauldakse lauluraamatust võõrsilt laenatud kirikulaule, siin on meil tegemist kõige uuema kombekihiga. Kui vanasti jälle olid jõulu ajal keelatud kõik mürad ja kolistamised (küllap ka heinte ja õlgede tuppatoomine põlvneb sellest) ja sööke ning jooke pandi ööseks lauale, siis viitab niisugune komme tagasi vanemasse aega, mil arvati surnud omaksete hingi kûlastavat oma endist kodupaika, taheti neid hästi vastu võtta ning austada. Kuid teisel poolt näema ka, et jõulud polnud mitte leina- ega norutundepühad, vaid olid just rõõmu- ja lõbupühad sel puhul, et päike hakkas jälle enam sooja andma ja päevad pikenema. — Kuna meil just viimaseksmainitud osa jõulukommetes on seni võrdlemisi vähe käsitlust leidnud, püütakse järgnevas jõululõbustustesse, mängudesse ja naljadesse.
JÕULUÕLU.
Tähtsamate jõuluettevalmistuste hulka kuulub õlletegemine. Õlu tehti valmis juba varakult, mõnede teadete järele toomapäeval. Tegema hakati hommikul õige vara, kuna kardeti, et kui keegi õlle esimese vee viimist näeb, ei lähe õlu käima. Kui juba virre käes oli, saadeti mõnele hääle naabrile “õllelautist” (mõni toop värsket õlut). Poisikesele, kes viis, annetasid noored neiud sukapaelu; kui tütarlaps viis, sai villu. — Jõuluõlut võeti ka sauna kaasa, ja kui õled tuppa toodi, riputati õlgedelegi õlut, mis oli vanasti vist ohvriks majahaldjaile. Ennustatakse: kui jõuluõlle käärimisevahu sees on auk, siis sureb — enne kui järgmised jõulud tulevad — sääl majas üks inimene.
JÕULUSAUN.
Jõululaupäeval püüti külas saunaahju kütmisega kõige enne valmis saada, kuna selles talus siis ka suvel kõik tööd pidid saama korda enne teisi. Saunas anti jõuluhanesid (hanedeandmine tähendab vitsaga löömist). Lääne-Eestist on teateid, et saunatamise ajal tungis sauna “jõuluhani” (sellekohaselt maskeeritud inimene), kes andis kõigile hanesid. Teisal jälle võttis peremees kadakaoksa sauna kaasa ja andis “jõuluanni”. Igatahes ei tohtinud niisugune löömine kedagi pahandada, vaid “jõuluhani” (nagu märdisant) sai koguni kingitusi. Arvati, et selline vitsutamine toob hääd tervist ning teeb inimese erksaks. — Pääle hanedeandmist joodi õlut, ja mis üle jäi, visati vastu lage. Mõnikord on ka kerisele visatud õlut.
Üks vanem teade kuulutab
VILJANDIMAA JÕULUKOMMETEST
järgmist: “Jõululaupäeval toodi aidast helevalge purju riie välja nind kaeti sellega mustaks suitsenud toa lagi üle, seinad kaeti valge männa peergudega ehk samasuguse valge riidega. Siis toodi noored männakesed nind pandi igasse nurka üks püsti. Siis tehti pilliroogudest jõulukroon ning pandi laesse rippuma. Sel õhtul pandi jõulu-kult laua peale. See oli üks suur, jämedast nisujahust leib, kelle külge sea nina, ninasõermete ja silmadega oli tehtud ja kelle selja peale oli tehtud viis jutti veikeste nukakestega, mis harjasid pidid tähendama. Iga jõululaupäeva õhtuks on niisugune leib tehtud ja lauale pandud, aga alles nääripäeval lõikama hakatud ja pühal kolmekuninga päeval ja vastlaõhtul söödud.” Nii siis: jõulude tulles katsuti eluruume ka kuidagi ilustada, nagu oli kombeks ka perekondlikkude pidustuste puhul. Nagu pulmadeks valmistati lae alla pulmakroone (peergudest, õlgedest, kõrkjatest jne.), nii olid jõulu ajaks jõulukroonid; ja tahmased seinad kaetud riidega. Seakujuline leib, mille tavalisemaks nimeks on jõuluorikas, hoiti enamasti viljasalves alal kuni kevadeni ning jagati siis loomadele. Sellest loodeti karjale hääd sigivust.
Nimetagem veel, et vanasti
JÕULUÕHTUL SÖÖDI MITU KORDA
ja toit seisis laual. Laua alla toodi kaerakülimit ja viidi varahommikul loomadele. Anti neile ka leiba ja üldse paremat toitu. Jõuluõhtul maeti aknad kinni (“et tuli ei paistaks oraste pääle”), tehti riste ustele ja akendele, et pahad vaimud ei saaks sisse; pühiti mitu korda tuba ning käidi pühkmehunnikul kuulatamas, kas tulemas hääd või halba, — ja muud niisugust, millest enamasti iga jõulude puhul on kirjutatud.
Kuid vaatame parem, mis sündis siis, kui
ÕLED TOODI SISSE.
Jõuluõlgedel oli vanasti nähtavasti küll sama suur tähendus, kui praegu jõulukuusel. Õlgede toomist nimetataksegi mõnikord “jõulude toomiseks” ning küsitakse õlekooga tulles ukse taga: “Kas võivad jõulud sisse tulla?” Muidugi vastatakse jaatavalt.
Kui olid juba õled põrandal, siis algasid
JÕULUNALJAD JA MÄNGUD.
Kui ollakse juba õlgedel, tekib noorematel üsna loomulikult tahtmine vallatelda ja hullata. Ja vanemal ajal on just jõulud olnud eriti mängupühad; oli teatav liik mänge, mida enamasti mängitigi ainult jõulu ajal. Sellepärast ka jõulusid suure igatsusega oodati. Mitte ainult oma kodus ei tehtud mänge, vaid jõulumängudeks koguneti ka mõnesse suuremasse talusse, kus pererahvas oli sellega päri, mõnikord ka kõrtsi. Suuremaks mängupäevaks on tõenäoliselt olnud keskmine püha. Esimesel pühal ei tohtinud külasse minna, eriti naisterahvad. Lubati vanad pastlast kaela visata. Võib siis arvata, et ennem mängiti ja naljatati koduses ringis (jõuluõhtul ja esimesel pühal), kuna suuremaks mänguõhtuks oli keskmine püha.
MILLISEID MÄNGE MÄNGITI JÕULU AJAL?
Neid oli lihtsamaid, milles esines korraga ainult üks tegelane, kuid ka keerulisemaid ja laulumänge, millest võimalikult kõik kohalolijad said osa võtta. On tähelepandav, et jõuluõhtuil on esinenud ka rohkesti meesmänge, enamasti spordimängude laadi. Vanemaile lugejaile võivad neist mõned tuttavad ja oma silmaga nähtud olla. Näiteks
TEDRELASKMINE.
Aampalgi külge oli üles seotud umbes süllapikkune puu (näit. toobripuu), põrandast paar jalga kõrgemal. Tarvastus seotud selleks look lakke. Tedreks on harilikult müts, mis pandud sinnapoole puu otsa, kus “küti” jalad. Kütt peab istuma puu pääle ja ka jalad puu pääle risti panema. Kuna aga puu nööridel kõikus, sai ta sääl seista ainult kepile toetudes. Kuid sama kepiga pidi ta tedre “maha laskma” (mütsi maha lööma). Kütt pidi siin olema õige osav ja kärmas. “Kui ta äske kärmäs ei ole tokki jälle maha rabame, sõs jala mudu vilksatese”, ja teised said naerda.
Selliseid sportlikke vigureid oli mitmeid. Nii näiteks
“MEELAKMINE”
(Tarvastust). “Mee lakkui istus otsepäie lakke seot ohje pääle, ja luvvavars pisteti tal kõtu ja ohje vahelt läbi. Nüüd pea poiss kukerpalli pildun ennäst lakke kerime, tala kolm korda keelega lakma ja tagasipäisi sedäsama teed mööda maha tulema. Kui nüüd tagasisõidu pääl kuudi väege rutulises lääve, — oi veli! sõs kisk neetu poole.”
Üks tasakaaluharjutus on “kiisapüüdmine“.
Kuid õlgedel praktiseeriti muidugi ka maaldust (vabamaadlust ning “mustlasemaadlust”), veeti sõrme, vägikaigast ja prooviti jõudu muulgi viisil. Tarvastust on A. Rull kirja pannud mängu, mille nimeks on
“PENI-KÖÖDSÄ VEDU”.
“Kaits meest laseve käpikuli maha, perse vastastigu. Nüüd pannakse ohja vai mõni muu nöör jalge vahelt ja kõtu alt läbi kaas-tagutse pääle. (Ohja om otsepäije koku seot; nühe pistäve pää ohjest läbi ja laseve käpikuli maha, nönda et nöör mõlembide kõtu alt läbi käi.) Nüüd muidugi tavai jõmu! Sikutage! Kumb tõse perrä võt vai katekõrra kokku kisk, see on võidumees.”
Jõulumängudes võeti läbi ka
“TEOMEHE EKSAM”,
mis käis järgmiselt: Võetakse hobuselook ja pannakse otsipidi vastu põrandat. Eksamitegija peab loogast rõnga kohalt kätega kinni hoides ise looga alt läbi pugema aga nii, et ta põrandat ei puuduta ega looka ümber ei aja.
Üks populaarsemaid jõulumänge on kindlasti olnud
“JÕULUKINGSEP”,
milles kingsepana esineb kolmejalgne õlgedest keerutatud kujund. Üks mees on kingsepa poiss, teine töötarvitaja. Kui kingsep viimasele ei luba saapaid teha, tahab see kingsepal silma välja pista. Seejuures seisavad mõlemad seljad vastamisi ja kummarduvad otseti. Kingsepa kaitsja on näoga kingsepa poole, teine loomul. seljaga. Puu, millega torgatakse, käib jalge vahelt. Kui kaitsja on osav orgi otsa kõrvale juhtima, pole kingsepa silmapistmine sugugi hõlpus ülesanne.
Poisikestele on jõuluõhtuil pakkunud palju lõbu
PASSI LÖÖMINE,
millele asuti kohe, kui õled tuppa toodi. Õlgedest keerutati tuustid (patsid või passid) ja hakati nendega vehklema (“passi passi vastu lööma”). Kelle pass kõvem oli, see pidi õndsaks saama. Tarvastus on passi pekstud teineteisele vastu tagumikku.
Jõuluõhtu naljades esines vanasti ka loomadeks ja lindudeks moonutatud inimesi, nagu karu, metshobune, kits või sokk, kurg, hani, part jne. Loomakujud esinevad haril. pahempidi kasukates ja käivad nelja jala pääl, s. o. käpuli. Setude
“KARRO” TEGEMIST
kirjeldab dr. Hurt järgmiselt: “Üts mies tõmbas kaks kaskat karvopite sälgä, käe ja jala aetase käüsüst läbi. Rakkas nelä jala pääl käümä nigu karu. Tõne mies om tandsutaja, täll karo kablaga kätt pite ja nui käeh. Siis tandsutas karro, kes kukõrpalli lööse ja muud tempo tege, nii et kõigil viländ naarda. Latse pelgäse ja pagõsõ.”
Laiemalt on olnud tuttav
JÕULUPUKK
(setus esineb kitse, mujal ka siku nime all), samuti näärisokk, kes esines nii siis nääripäeval. Temal olid sarved pääs ja saba taga. Saba kastis ta, kui sai, vette ja ripsis ümberolijaile vett. Pukk ehk sokk oli samuti pahempidi kasukas ja käis neljakäpukil. Siku sarved (kas loomul. või imiteeritud) olid kinnitatud looga otsa külge ja teise otsa sabaks kas viht või kadakaoks. Looga otsad olid lõdvalt nööriga ühendatud, nii et sikuna esineja võttis looga jalge vahele ja tõmbas nööri üle õla. Look jäi muidugi kasuka alla, jättes nähtavale aga sarved ja saba.
Siku koomilisus olenes muidugi mitte ainult välimusest, vaid ka sellest, kes seda osa etendas. Et olla üllatav ja naermapanev, ppidi tal olema leidlikkust ja osavust. Saaremaal on näärisokk käinud näärihommikul talust tallu ühes suure saatjaskonnaga (karjastega). Setus esines kits karjasega. Karjane lüpsab kitse ja pakub pärast teistelegi piima (lüpsikus on tal piima asemel küll ainult lund). Kits ise kargles ja lõi kepsu, poksis tüdrukuid ja tegi muid tempe.
Jõuluhani (tuntud päämiselt saartel) ja jõulukurg, Kihnus tõnk, kannavad oma linnuiseloomule vastavat maski. Käivad ka pahupidi kasukas või siis mõne muu riide või rätiga kaetult, üks käsi ees sirevil. Mõnikord on neil olnud ette sirutatud käisest väljas puust nikerdatud, punaseks vÄrvitud hanepää, millega toksis lapsi. Vahel on hanel ka vits käes olnud. Käis jõuluõhtul saunas ja andis “hanesid”. Ka proovis ta laste lugemisoskust. Veel praegugi hirmutatakse lapsi, kes saunas ei lase ennast korralikult pesta: “Hoia, jõuluhani tuleb!” “Saunahani tuleb ja nokib valusasti!” (Hiiumaalt).
Need looma- ja linnukujulised jõulukülalised võisid omal ajal oma ilmumisega tuua majja küll enam naljatuju, kui praegu nii tüübiliseks saanud jõuluvana kingikoti ja vitsakimbuga.
Kuid pääle siin lühidalt riivatud spordimängude ja maskeeritud kujude moodustasid suurema osa jõulumängude repertuaarist laulumängud, milles esines juba suurem arv tegelasi, arvukamalt just naisnooremaid. Mõnelpool on mehed olnud koguni ainult päältvaatajaiks. Laulumängudest olgu nimetatud, näiteks: leinamäng, sõelamäng, hobusemäng, mambamäng, hanemäng, pulmamäng, setude “kivvi jahvataminõ”, “kergotaminõ” jne. Mängudes imiteeriti ka igapäevaseid töid, nagu: kaeralõikamine, oakülimine, seatapmine jt. Sedalaadi mänge on õige palju ja nende lähem esitamine nõuaks rohkem ruumi, kui siinkohal võimalik kasutada. Enamasti on neis mängudes tegevus juba ette ära määratud, kuid mõnes mängus on osi, kus tegelastel tuleb üht-teist improviseerida.
Igatahes, kui kõik need vanad jõulumangud olid veel mängitavad, siis polnud vist kellelgi pühadetujust puudu. Oli esinemisvõimalusi meesnooremail spordimängudes, maskeerimishimulisil sikkude, sokkude ja muude loomade näol, ja naispool esines laulumängudega. Võtame arvesse, et kõik need “norerahva jõulumängud ja lustipiddamissed” (nagu nimetatakse ühes vanas kalendris) sündinud tavaliselt rehetubades, kus ei puudunud ka vaatajaskond vanema põlve esindajate näol, ja me võime ütelda, et siin oli tegemist näitekunsti algetega.
R. W.
Sakala, 24 XII 1930