27. juunil möödus 125 aastat tuntud kultuuritegelase Jaan Jõgeveri sünnist.
Ta sündis Saaremaal Maasi vallas Hindu külas Kuusiku talus talupoja perekonnas. Perekond oli nähtavasti kultuurihuviline, neil oli rohkesti raamatuid. Et ka noor Jaan Jõgever oli varakult kirjaoskaja ja lugemishuviline, sellest on säilinud üsna haruldane tõend: väike vihik, kuhu lapseliku käekirjaga on kirjutatud raamatute nimesid, pealkirjaks aga «Jaan Jõggeweri raamatud». Sissekanded algavad aastast 1872, kui noor kirjamees võis olla 12-aastane. Tiitlite rohkus on üsnagi üllatav kokku on neid üle saja.
See jääbki mõistatuseks, kuidas oli kehvas taluperes suudetud hankida nii palju kirjandust. Ilmselt oli väike Jaan juba kooli minnes palju lugenud ja paistis sellega teiste omaealiste hulgas silma. On teada, et kohalik kooliõpetaja suunas noore Jõgeveri pärast algkooli lõpetamist Riiga vaimulikku kooli, kus ta sai edasi õppida ilma maksuta. Sealt läks ta edasi vaimulikku seminari, kust aga astus välja enne lõpetamist. Gümnaasiumi lõpueksami tegi ta Tallinnas ning asus siis õppima Tartu Ülikoolis. Ülikoolis oli peamiseks vene keel ja kirjandus; ülikooli lõpetas ta kandidaadi kraadiga 1887. a.
Juba ülikoolis õppides töötas Jaan Jõgever vene keele õpetajana gümnaasiumis. Hiljem oli ta rahvakoolide inspektor, aastail 1892 —1903 töötas tsensorina, oli eesti keele õpetaja gümnaasiumis ja eesti keele lektor Tartu Ülikoolis ning esimene eesti keele professor sealsamas aastail 1919 — 1924.
Jaan Jõgeveril on olulisi teeneid ka ajakirjanduse alal: ta oli ajakirja «Oma Maa» toimetaja (1886 —1890), ta asutas ajakirja «Eesti Kirjandus» ja oli selle toimetaja aastatel 1907 —1915. Ta oli aktiivne tegelane Eesti Kirjameeste Seltsis ja Eesti Kirjanduse Seltsis. Jaan Jõgever avaldas mitu eesti keele grammatikat, ta uuris ja publitseeris muinasjutte, temalt ilmus ulatuslik «Eesti keele häälikute ajalugu» (1918) ja mitmeid teisi teoseid.
Jaan Jõgeveri on meeles peetud ja austatud tema kunagises kodukohas Kuusiku talus. Tartus asuva Kirjandusmuuseumi folkloristid on oma ekspeditsioonidel seal korduvalt peatusi teinud ja rahvaluulet kirja pannud.
Ühest 1956. a. tehtud kirjapanekust võime tsiteerida: «Oli juba hilja ja siirdusime läbi väikese metsa professor Jaan Jõgeveri sünnipaiga Kuusiku talu poole. Talus võttis meid vastu Paula Jõgever, Aleksander Jõgeveri lahke naine, kes oli toodud mandrilt. — — —
Oli minulgi (Selma Lätil) liigutav vaadata Jaan Jõgeveri sünnituba, rehetaret, mis on uue elumaja kõrval siiski säilinud. Taolistes rehetubades elab veel nüüdki palju saarlasi. Muidugi ei ole nüüd toal enam rehe funktsiooni, kuid parred ja kõik muu on veel nähtaval.
Maja läheduses kohisev meri lõi erilise meeleolu. Jalutasime karjamaal, kus oma noorusaastad veetis Olli Jõgeveri isa. Meile näidati aita, kus Jaan Jõgever oli töötanud oma kogutud keelemurdematerjalide kallal.
Toas aga rippus seinal auväärselt Jaan Jõgeveri pilt; kõnelustes nimetati teda «Kuusiku peremeheks».
Koju saabuski tädipoeg Aleksander Jõgever, kellega vestlesime hilja õhtuni.»
Rahvaluulekogujatega oli kaasas üks Jaan Jõgeveri tütardest Olga (Olli) Jõgever, kes on endises Eesti Rahvaluule Arhiivis ja nüüdses Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas töötanud üle 30 aasta.
Tema oligi isaga kaasas juba siis, kui isa kogus keelemurdematerjale, et neist teha doktoritöö. Kuid isa ei jõudnud alustatut lõpule viia. Nüüd ongi tütar Olga mõnes mõttes nagu isa tööd jätkanud, tehes rahvaluule alal kirjapanekuid paljudes kohtades. Rahvaluulet on ta aastate jooksul kirja pannud rohkem kui 2000 lehekülge. Ta on teinud kirjapanekuid ka oma tädipojalt Aleksander Jõgeverilt.
Küsisin temalt: kuidas on võimalik, et tädipoeg on Jõgever? Eks tädid olid ju erinevate nimedega. Sain vastuseks: tädid olid küll erinevate perekonnanimedega, aga kui see perekonnanimede muutmine käis, siis õige mitu sugulast võtsid endale uueks perekonnanimeks Jõgever, ka see tädipoeg. Eks see näita, et Jaan Jõgeveri mälestust peetakse aus ka tema kunagises kodukohas.
Meenutustes Aleksander Jõgeverilt on Olga Jõgever 1959. a. kirja pannud huviäratava mälestusteate vanast rahvalaulikust:
«Mari Jõgever, kes suri 87aastaselt, kümme aastat tagasi, oli külas tuntud kõikide orjapõlvelaulude teadja; ta pidas kohe kõik meeles, mis keegi oli kord ette laulnud, (tal) oli väga hea pea. Laulud kuulis ta peamiselt oma vanavanaemalt, kes rääkis ja laulis puhtas Saaremaa murdes.»
Jaan Jõgeveril oli eriline trükitud tekstiga raamat õnnesoovide ja tervituste sissekirjutamiseks; see oli raske raamat, kaunis köites, spetsiaalsete illustratsioonide ja kullatud servadega. Sinna on sissekirjutusi teinud paljud tuntud isikud, nagu Karl Eduard Sööt, Ado Grenzstein ja teised. Jakob Hurt, kuulus vanavarakogu ja ja rahvalaulude trükkitoimetaja, on sinna mälestuseks kirjutanud need kaks rida:
Õige hõlma ei hakka keegi,
Waga weri ei wärise kuski.
Dr. Jakob Hurt.
Richard Viidalepp