RKM II 335, 59/88
Peidetud tekstina on vahele lisatud mõned võrdlevad tekstistused pliiatsikirjas originaalmärkmikust.
Juba Palivere jaamas poolikult välja laaditud vagunit valvates käisin ümbruskonna taludes tööl, sest seal niisama oodata ja laiselda polnud mõtet.
Kui nüüd olime kõik Liivi koolimajas kohal, oli aeg ringi vaadata, kus saaks end kasulikult rakendada. Ainuke võimalus siin toiduaineid hankida oligi see — taludes tööl käia. Sest mingit kauplust siin polnudki.
16. sept jõudsime kohale. Kohe järgmisel päeval käisin end tööle pakkumas. Sest oli viljakoristamise periood ning ilus päikesepaistne päev. Kuid töötajaid põldudel polnud näha. Kui tegin juttu ühe talumehega, sain vastuseks: “Täna pühabene päev ja perenaine ära. ” Seda kogesin siin hiljemgi — pühapäeval ei tahetud tööd teha ja ilus sügisene päev läks niisama tühja. Aga argipäevadel sai tööl käia ja seda tegime kõik kolmekesi: mina, Aili Univere ja Elisabet Rääk. Et meil oli ka koduseid inimesi — minu naine kahe lapsega ja A. Univere ema, siis meie varadki ei olnud ilma valveta.
Tööd, mida siin sai teha, olid suveviljade koristamine, hiljem viljade masindamine ja kartulivõtmine. Suvevilja niideti ja pandi kokku käsitsi, kartuleid samuti nopiti käsitsi. Üldse oli masinaid vähe näha. Välja arvatud rehepeksumasin, mis käis talust tallu.
20. sept pidin sõitma Tallinna, kuid need, kes sealt tulid, jutustasid, et Tallinnas olevat kaootiline segadus, siis jäi minemata.
21. sept käisin Haapsalus. Sõitsin jalgrattaga. Sõitsin Martna ja Ridala kaudu. Viimases tegin peatuse, sest nägin, et kiriku uksed olid avatud. Juhtumisi oli pastor Kohandi kirikus ning tutvustas mulle seda ehitist seest- ja väljastpoolt. Sees rikkalikult vanu vappe ja maalinguid, mis lubja alt välja kraabitud. Omapärane altar paljude puuskulptuuridega.
Pärimuste järgi olevat altar loodud merehädaliste poolt kuski Pärnu rannas.
…
21. IX Haapsalus
Sõitsin jalgrattaga. K. 7 paiku kodust minema. Tee päris hea. Martna kaudu. Mööda kahest kirikust: Martna ja Ridala.
Viimast vaatasin lähemalt. Tegin peatuse puhkuse mõttes. Nägin, et üks uks oli lahti, sisse. Uksel: kiriku külastajaid palutakse annetada kiriku heaks. Kirikuõp. Hr. Kohandi sinna. Väga lahke mees, musta baretiga. Kutsus sisse kirikut vaatama.
Ja on tõepoolest omapärane see kirik nii väliselt kui seesmiselt. Väliselt kõrge gooti katusega ehitis, torn madalana ja tähtsusetuna kõrval. Sees rikkalikult vanu vappe, primitiivseid seinamaale (prof. Kjellini poolt lubja alt välja kraabitud), suurepärane puust altariehitis arvukate puuskulptuuridega ja nikerdustega. Pärimuste järgi merihädaliste poolt loodud kuski Pärnu rannas.
Kirikuõp. Kohandi, kes seda näitas, oli jutukas mees. Puudutati päevasündmusigi. Soovis, et ma tagasiteel tema poole sisse astuksin ja kõneleksin Hpsl uudiseid.
Kui maal oli sel päeval normaalne tööpäev, siis Haapsalus täielik segadus ja paanika. Raudteejaama ümbruses oli palju põgenikke oma pakkidega. Räägiti, et veel on võimalus ära minna, sest sadamas olevat laevu ja paate ootamas. Jutustati ka vastuhakkamistest ja kokkupõrgetest eestlaste ja sakslaste vahel. Kauplustes oli ostupaanika, müüdi isegi suhkrut ja tekstiilkaupa. Kahjuks olin maha unustanud vajalikud tšekid ja ostuload — osta ei saanud mitte midagi. Kuulsin, et maavalitsuse majas pidi tulema ülikooli teenistujate koosolek ja läksin sinna.
…
Haapsalust ei saanud ma midagi, absoluutselt mitte midagi, peale isiklike tähelepanekute. Pidi makstama palka — oli juttu koguni 3 kuu palga saamisest —, hr. Kõva oli küll ülik. kassaga kohale jäänud, aga mitmekordsele ootamisele vaatamata sel päeval siiski maksmist ei toimunud. Pidi olema mingisugune nõupidamine Maavalitsuse ruumes.
Seal oli rahvast palju koos. Nägin tuttavaid arste ja assistente: Üprus, Normann, Haldre, Puksoo, Valdes, Kuldkepp jt. Koosolek pidi algama kell 1/2 2, siis kell 4, kuid kohale ei tulnud kedagi, kes oleks seletusi annud. Nähtavasti need, kes lahkuda kavatsesid, olid juba kas laevadel või sinna minemas. Oodati ja viideti aega ning mindi sama targalt laiali.
Pikema sõnavõtuga esines keegi mees, kes oli tulnud Tallinnast (prof. Valdes?). Et sakslased evakueeruvad paanilise kiirusega. Laevalepääsemise tõendeid saanud üsna hõlpsasti. Neid hangitud ka ülikooli teenistujaile. Kuivõrd neid kasutati, seda ta ei teadnud ütelda. Tõendeid ja soovitusi olnud kahesuguseid — lihtsamaid ja keerukamaid. Lihtsam olnud tühi blankett, mis endal täita tulnud, mis õppejõududele mõeldud, nendega tulnud kellegi saksa professori juures ära käia.
…
Keegi õppejõududest, kes oli tulnud Tallinnast (prof. Valdes?) jutustas, kuidas sakslased Tallinnast on evakueerunud paanilise kiirusega. Laevalepääsem tõendeid saanud üsna hõlpsasti. Neid oli hangitud ka ülikooli teenistujaile. Kas neid ka kasutati, seda ta ei teadnud. Tõendeid ja soovitusi olnud kahe??? – lihtsamad, mis olid ainult blanketid ja tuli endal täita, ja täpsemaid (ainult õppejõududele), mis olnd NSDAP poolt välja antud ja millega vastav isik juhitud kellegi saksa professori juurde.
Pealtnägijate jutu järgi olnud laevade laadimisel Tallinna sadamas ühtelugu segadusi. Lietzmann, Mäe ja teised võimumehed läinud laevale teisipäeval, nende prouad aga juba esmaspäeval.
Sõnavõtja arvates oli Saksamaale sõitmine lootusetu ettevõte, sest laevu kindlasti pommitatakse teelgi. Ja Saksamaal võib sattuda suuremasse sõjaohtu kui siin.
…
Pealtnägijate jutu järgi laevade laadimisel ühtelugu segadusi — Lietzmann, Mäe ja teised võimumehed läinud laevale teisipäeval, nende prouad aga juba esmaspäeval. Kord juhtunud nii, et ühe laeva laadimine katkestatud võrdlemisi järsku ja sild tõstetud üles. Inimesed, kelle pakid juba laevale kantud, jäänd maha ja tõstnud kisa. Siis Lietzmann isiklikult (mad. Rebassoo tõlkimisel) rahustanud rahvast: sellest polevat midagi, et pakid siia said. Nende omanikud võivat siiski rahulikult asuda teisele laevale, sest mõlemad minevat samasse sadamasse. Muidugi oli see pakiomanikele ainult nõrgaks trööstiks, kui nad pidid teise laeva asuma hoopis ilma pagasita.
Laadimise ajal olevat sadamas ja laevadel foonid [?? feanid?] ühtelugu töötanud, sest vene lennukid on seal tiirelnud ja tulistanud pardarelvadest [pardalolijaid??]. Sakslastel olnud kohal küll terve laevastik, mis koosnend nii transp kui sõjalaevadest.
Viimastel päevadel ja eriti öösiti valitsenud Tlna kaootiline segadus. Tulistamist olnud laialt. Nähtud ka surnuid ja haavatuid. Kõneldud kokkupõrkeist eesti ja saksa sõjaväelaste vahel. Surnuid ja haavatuid olnud ka üh. Sellega, et saksa lipu asemele pandud P. Hermanni eesti lipp.
Hom. [??] evakueerumise või Saksamaale sõitmise kohta jäi mulje, et see on igal juhul lootusetu ettevõte, sest laevu tulistatavat ja pommitavat ka merel ning Saksamaalgi võivat sattuda suuremasse sõjaohtu kui siin.
Käisin ära ka Uuemõisas, kus pidi olema ülikooli asutuste keskus. Nägin hr. Hannibali, kes oli alles päeval Tallinna poolt tulnud. Sain kokku ka ülikooli laekuri hr. Kõvaga. Kuulsin, et sel päeval mingisugust palgamaksmist ei tuli [=orig] (aga sellest oli räägitud), kui üldse tuleb, siis alles homme Olin sellele juba käega löönud, kuigi mul oli arveidki, mis seni olin tasunud oma rahast. Sest oli ette näha, et see raha kaotab maksvuse.
Samal päeval (enne koosolekut) nägin Haapsalu raudteejaamas ühe rongi saabumist, millel oli ka ERM-i töötajaid (prl. Kaldmaa). Sama rongiga saabus ka prof. Ränk. Oli koos proua ja lastega. Toimus hüvastijätt. Äraminekust ei olnud juttu, kuigi oli selge, et nad sadamasse ruttasid.
Õhtu lähenemisel muutus linnas olukord teravamaks. Nägin, et üksikuid maju piirati sisse ja otsiti läbi. Levis kuuldusi, et eesti sõjaväelased on vastu hakanud saksa ülemustele, et sakslasest sadamakapten olevat maha lastud, et eesti sõjaväelaste haiglas olevad haiged olevat laiali jooksnud jne. Tänavanurkadele ilmusid kuulutused sõjaseisukorra väljakuulutamise ja pantvangide võtmise kohta, relvakandjaid ähvardati kohe maha lasta jne. Niiviisi oli oma silmaga näha, et olukord muutus ühtelugu segasemaks ja ähvardavamaks. Mulle tundus, et mul tuleb kiiresti tagasi rutata oma perekonna ja evakueeritud varade juurde, sest siit polnud midagi head loota. Kui saabub rindejoone üleminek, pean olema Liivil. Nii otsustasin alustada tagasisõitu. Puutusin aga sedamaid kokku ootamatu takistusega — kõikidel teedel ja tänavatel olid patrullid ees — kedagi ei lastud linnast välja!
Patrullid olid mustades mundrites, kiivrid peas ja püssid käes ning käsigranaadid vöö vahel ka veel. Ja ikka neljakesi kampas. Nende hulgas oli palju pilusilmalisi. Omavahel rääkisid vene keelt. See oli päris võõrastav. Väljamineku keeld oli nii range, et kui saabus veoauto inimeste ja pakkidega (pidi olema Paidest), siis linna sisse sõita lubati. Kui aga tulijad nägid püssimehi ja tahtsid ümber pöörata, siis seda ei lubatud.
Niisugune jant kestis tükk aega. Inimesi kogunes palju, oli jalakäijaid ja jalgrattureid, karjapoisse, lehmanaisi, kel lehmad karjamaal, linnaelanikke, kel elukoht linnast väljas jne.
Viimaks oli juba videvik, kui jõudis kohale saksa mereväelastest patrull. Pöörduti selle poole. Eriti ägedad olid naised, kel lehmad karjamaal. Sakslased otsisid sõjariista ja kontrollisid dokumente. Kui asi sellest küljest kahtlust ei äratanud, lasti linnast välja.
Nii sain midagi minema. Ega kuigi kaugele ei jõudnudki, kui otsisin öömaja ja sain natuke tukkuda. Hommikul varakult kohe edasi.
Teeäärne külaolustik mõjus rahustavalt: inimesed käsivikatitega suivilja niitmas, kartulivõtjad korvidega, undav rehepeksumasin. Nagu oleks tavaline tööpäev. Pealegi on ilm kuiv ja taevas selge.
Kuid kauget kahurite kõminat ja lennukite põrinat kuuldus enam-vähem pidevalt.
Seega jõudsin Haapsalust tagasi tühjade kätega, nagu olin läinud. See oli raskeks pettumuseks, kuid midagi polnud parata. Kui oleksin palga arvel raha saanud, oleksin saanud teistelegi jagada. Nüüd olime kõik ühtmoodi ilma rahata. Seepärast tuli kohe tööle hakata — osalema sügisesel viljakoristamisel lähema ümbruskonna taludes. Ja seda me tegimegi
Järgnevatel päevadel ootasime Liivil nõukogude korra saabumist ega tahtnud kuhugi kaugemale minna. Sest me ei võinud teada, kuidas see üleminek just toimub, kas rahulikult või sõjaliselt.
23. sept hakkas Liivi koolimajja kogunema mitmesuguseid põgenikke. Keskpäeval pistsid pead uksest sisse “Tartu linnavalitsuse inimesed”, nagu nad endid tutvustasid. Olid veoautoga. Üks inseneri moodi mees oli tuttav. Nendega alles seletasime ja õiendasime, kui saabus eesti sõjaväelasi saksa mundrites, kes samuti soovisid öömaja. Mõned saabusid sõiduautodega. Ilmus välja ka koolijuhataja. Ma ei pidanud soovitavaks, et juhuslikud võõrad ööbiksid sealsamas, kus on meie kastid ainulaadsete kultuurivaradega. Minu ettepanekul kanti meie kastid kõik alumisele korrusele. Sealt oleks neid kerge olnud ustest välja viia, kui peaks midagi juhtuma. Ka minu perekonna kasutada olnud ruum tuli välja vahetada väiksema ja viletsama vastu.
Kuid need põgenevad sõjaväelased olid majas ainult ühe öö. 24. sept hommikul nad kõik muutusid tsiviilisikuteks ja kadusid üksteise järel. Häda oli aga selles, et need öömajalised otsekui meelega püüdsid lahkudes maha “unustada” püsse ja padruneid. Neid leidsime mitmest paigast ka veel siis, kui nad juba lahkunud olid.
25. sept hommikul oli veelgi näha mõningaid hobusekoormaid sõjaväelastega. Aga keskpäeval üks mees jooksis väljast sisse hirmunud näoga ja hüüdis: “Venelased on siin!” See oli üllatus — mingisugust automürinat me polnud kuulnud.
Ja kohe astuski välisuksest sisse punaväelase mundris mees ja ütles selges eesti keele: “Tere! Mis rahvas teil siin koos on? Miks te ei lähe oma koju?”
Et tulija oli eestlane, see oli suureks üllatuseks. Kogu aeg oli oodatud venelasi.
Nüüd jooksid kokku kõik täiskasvanud ja isegi lapsed.
Tulijale esitati palju küsimusi ja ta püüdis kõigile vastata. Kuidas olukord Tartus, kuidas elatakse Venemaal jne. Ütles, et ta olevat varemalt elanud Tartus.
Kui olime ära näinud esimese eestikeelse nõukogude sõduri, langes kui kivi südamelt. Nähtavasti oli sõjarinne siit juba mööda läinud, kuigi me midagi polnud kuulnud ega näinud. Põgenike voore muidugi oli näha olnud.
Sama 25. sept. tuli siia ööbima mitu autotäit eestlastest punaarmeelasi. Kuid hommikul läksid nad varakult edasi.
26. sept. olime kodus paigal. Teedel on nähtud sõjavägede liikumisi.
27. sept. käisin Paisumaa talust piima toomas. Tasu ei võetud. Nägin üht punaarmeelast, kes seletas vene olusid. Kuulsin, et pühapäeval oli seal palju mehi olnud, kes saksa mobilisatsiooni eest olid metsas olnud, tulnud nüüd välja ja läinud kodudesse laiali.
28. sept. Käisin külast piima otsimas. Sel ajal kui ära olin, oli koolimajas käinud kaks punaarmeelast, üks eestlane, teine venelane. Olid kontrollinud, kes siin kohal on. Tartu linnavalitsuse tegelastele olid nad teinud noomituse, et miks nad nii kaugele on ära sõitnud, neid oleks ju Tartus vaja. Nood muutusid vaikseks ja püsisid toas paigal, järgmisel päeval alustasid tagasisõitu.
Õhtupoolikul sain piima Jaaniste II talust. Tasu ei võetud. Perenaine ütles: “Nüid meil veel süia on, ei tea, kuidas edaspidi saab. Ja selle saksa rahaga pole ka midagi teha. ”
Oli vanamoodne rehetuba, kus piima oodates peremehega vestlesin.
29. sept. olin Jaaniste I tallu tööle kutsutud. Toimus kaerte ja otrade vedamine põllult koju. Hobusekoormatena. Algul oli teiseks osaliseks perenaine ise, pärast tüdruk. Oli noor, kuid rahulik hobune.
Sain paar korda süüa ja anumaga piima kaasa. Naabertalust sain herneid ja läätsi. Jäin võlglaseks — polnud midagi vastu anda. Teisel päeval viisin paar raamatut.
Oli täiesti pime, kui õhtul koju jõudsin. koolimaja õuel oli püssimees valvel. Kuulsin, et päeval oli seal käinud kunstnik Teder.
30. sept. töötasin veel samas talus. Jätkus vilja kojuvedu. Töötasime kiirustades ja jõudsime parajasti valmis, kui hakkas vihma sadama. Sain mitmesuguseid toiduaineid. Esmaspäeval lubati anda värsket leiba.
Kogu aeg, kui põllul töötasime, kestis lennukite müra taeva all. Oli kuulda pommide plahvatusi ja laskmise raginat. See pani muretsema ja mõtlema, kas tõesti käivad lahingud siin päris lähedal? Koolimajast olime tükk maad eemal.
Õhtul kuulsin, et päeval oli Liivi koolimajas käinud Paul Ariste. Ta oli jalgsi tulnud Suure-Lähtrust ja sinna tagasi läinud. Oli kõnelnud, et Lähtrus olevat rahvast (evakueerunuid) palju ja toiduainetega raskusi.
Ka järgnevatel päevadel käisin ma taludes tööl, kui polnud takistuseks vihmasadu. Õige mitmes talus olin abistamas kartulivõtmisel. Ühel juhul olin terve päeva kartuleid kühveldamas ja kuhja panemas. Ühe päeva olin vilja tuulamas; seda tehti käsitsi ümberaetava masinaga. Tuulatud vili tuli kotiga aita kanda, kus see säilitati puust tünnides.
Raskem ja keerukam töö oli abistamine rehepeksumasina juures. Garnituur oli võimas ja võttis päevas läbi rohkem kui ühe talu vilja. Peksumasin paigutati rehealusesse, kus mõlemalt poolt olid väravad lahti. Töötamisel tekkis seal tuuletõmbus, nii et lendavat tolmu, aganaid ja prahti oli kohutavalt. See tungis silmadesse ja riiete vahele. Kiirustamine pani jälle higistama. Kõik see oli väsitav ja vaevarikas ning kestis mitu päeva.
Viljapeksu organiseerimine oli siin talgulaadiline — kõik osavõtjad said süüa sellest talust, kelle vilja peksti. Mina olin enamasti vilja “lauale” hangumas või põhku ära kandmas, mõlemad nõudsid kiireid liigutusi. Viljamasindamisel töötasid ka prl. Rääk ja pr. Univere.
Omapärased olid siin pühapäevad, mil üldse välistöid ei tehtud. Kui ma 1. okt. läksin piima otsima, leidsin ühes peres inimesed istumas ümber laua, eest testament ja lauluraamat. Teises talus juhtusin juba ukse taga kuulma, et peremees ja perenaine vaheldumisi lugesid tänusõnu ja palveid oleviku ja tuleviku pärast… Kuulatasin ja ootasin pausi, et neid mitte ehmatada.
Kohtasin ka palvevennaliku käitumisega inimesi. Võimalik, et selleks avaldas mõju sõjasündmuste lähedus.
Oktoobri algul tekkis soov luua kontakt kas Tartu ülikooliga või hariduse rahvakomissariaadiga Tallinnas. Koostasin kirju ja tahtsin neid saata juhuslike inimestega, kes juba olid lubanud sõita Tartu või Tallinna. Üks proua oli nõus viima kirja Tartu ülikooli rektorile; selles olid üles loetud senise Eesti Rahvaluule Arhiivi varade asukohad ning teatatud, et jään ootama “Teie korraldusi” nende varade evakueerimise asjus. Mõne päeva pärast aga tõi naine selle kirja tagasi vabandusega, et ta polevat siiski saanud sõita. Üks teine daam pidi viima kirja Tallinna Hariduse rahvakomissariaadile. Kas ta selle kohale viis, pole teada.
5. okt. oli meil omavaheline nõupidamine, kellega koos olime Liivile tulnud. Otsustasime teha ettevalmistusi tagasiminekuks. Siiski tundus loomulik oodata initsiatiivi Tartu poolt.
Liivil oli veel teistegi asutuste varasid ja inimesi, näit. Tartu Keskarhiivist. Needki muutusid rahutuks ja mõtlesid tagasisõidule. Et Lähtres oli Tartu inimesi rohkem, püüdsime nendega kontakti pidada.
7. okt. tegime prl. Valgeristiga matka Lähtresse, et kuulda sealseid meeleolusid ja kavatsusi. Saime teada, et sealt olid juba Tartu poole teele läinud prof. Moora, prof. Ariste ja Aug. Palm. Teati, nagu oleksid nad juba kolmapäeval sõitnud Tallinnast Tartu. Nüüd oli juba laupäev, kuid nad polnud midagi teatanud. Kui peaks saabuma, lubati ka Liivile teatada.
Hr. Vigel oli nagu tõre ja ütles lahkumisel: “See vaguni asi…” Mina: “Mis vaguni asi?” Tuli välja, nagu oleks ta veelgi pahane selle pärast, et mina nende unustatud vaguni lukku panin ja et võtme üleandmisega oli olnud sekeldusi.
9. okt. nägin ise, kui Tartu poole läksid teele pr. Moora, prl. Valgerist ja prl. Laurson. Said ühe juhusliku auto peale.
10. okt. saabus esmakordselt ajalehti — “Rahva Hääle” numbreid. Esimene informatsioon olukorrast ja asutuste töölehakkamisest. Ka Kirjandusmuuseumi kohta.
12. okt. käisime A. Univerega Lähtrus andmeid kuulamas, kuid tulime tühjalt tagasi — kes olid sinna läinud, polnud ikka veel midagi teatanud (Tartust).
Alles 20. okt. sain Lähtrust kutse tulla nõupidamisele ülikooli varade reevakueerimise asjus. Läksin kohale sellesama küüdimehega, kes teate tõi. Mees oli vähese jutuga ja ta hobu töntsi sammuga, aga kohale ma jõudsin.
Tartust oli tulnud Keskarhiivi töötaja Zirk. Temal oli ka mingi paber, millega saaks vallalt taotleda küüthobuseid.
Kuid Tartust pidi saabuma ka August Palm, keda pinevil oodati. Ta saabus hilja. Reevakueerimise asjus polnud tal mingeid korraldusi ega ülesandeid. jutustas niisama üht-teist. Et mõnes paigas olevat evakueeritud varade hoiukohti rüüstatud jne. Oli juba nii hilja, et jäin ööseks sinna. Magasin köögi põrandal õlgedel, Zirkide abielupaari selja taga. Alles hommikul (21. okt. ) tulin küüthobusega Liivile tagasi. Ja otsekohe sõitsin Kullamaa vallamajja, et kaubelda küüthobuseid varade vedamiseks Liivilt Palivere jaama. Sest äravedu Lähtrust oli juba alanud.
Mees, kes vallamajas oli Täitevkomitee [maha soditud: vallavanema] abiesimehe funktsioonis, küsis kohe: “Kas dokumenti on?” Näitasin Lähtrest saadud paberit, mis oli välja antud maakonna täitevkomiteest. Siis vaidlesime küüdimeeste arvu üle. Mina tahtsin 45, et kõik ühekorraga ära viia. Kuid tema lubas ainult 30 ja 24. oktoobriks. Veel samal õhtul viisin kirjad külavanematele.
Seega oli meil kaks päeva aega ettevalmistuste tegemiseks. Vaatasin üle kõik kastid. Mõnda neist tuli täiendavalt naelutada. Pakkisin ära isiklikud asjad. Kaasa pidime võtma ka muude ülikooli asutuste kaste (“Ülikooli arhiiv”, Loomaarstiteadusk. actad, mitme instituudi aparaate, raamatuid jm. ) — kokku 48 kasti ja kohvrit. Need andis Liivil minu hoole alla N. Valgerist, kes ise sõitis ära juba 9. okt.
Ootuspäevad külvasid ka ärevust. Meiega pidi kaasa tulema Keskarhiivi kütja Kiisla, kes kaebas tervisehäirete pärast. Tundsin ka ise, et ma pole päris terve, kuid sellest ei sobinud rääkida. Siin polnud kedagi teist, kes oleks võinud olla minu asemel. Ja iseloomulik: kõik naised olid midagi unes näinud, jutustasid ja seletasid oma unenägusid.
Kolimise üksikasju kaalusime 23. okt. õhtul. Mure oli selles: kui me esimesel päeval kõike ei suuda ära viia, kuidas siis toimida. Leppisime kokku, et kui esimesel päeval saame jaama toimetada ainult osa reevakuatsioneeritavatest varadest, siis lähevad valvuritena Paliverre kaasa Elisabet Rääk ja Kriisa. Ülejäänud isikud viiakse Paliverre teise vooriga.
24. okt. hommikul kogunes küüthobuseid aeglaselt ja vähem kui tellitud — ainult 21. Seega oli juba hommikul selge, et täna suudetakse Paliveresse toimetada ainult osa reevakueeritavatest varadest.
Juhtisin ise laadimist ja sõitsin Paliveresse kaasa. Voor sõitis kõik üheskoos ja lühemat teed pidi. Teel tulid meile vastu Keskarhiivi töötajad Vold, Miller ja Martin, kes läksid oma asutuse varasid Tartusse tagasi toimetama.
Mahalaadimine ja vagunitesse paigutamine läks ladusalt. Kõiki küüdimehi tänasin südamlikult. Meestele jagasin paberosse.
Meie kasutada oli kaks vagunit, seetõttu polnud vaja kaste nii kõrgesse riita laduda nagu tulles. Poolikult laaditud vagunite juurde jäid valvuriteks E. Rääk ja Kiisla.
26. okt. läks teine küüdivoor Liivilt Palivere jaama meie varadega. Eelmisel õhtul käisime ise veel taludes agiteerimas, et tuleksid kindlasti need, kes esimesel korral tulemata jäid. Kutsusime küüdimehi ka nendest taludest, kus me ise siin tööl käisime. Inimesed olid lahked ja sõbralikud, lubasid tulla.
Hommikul hakkas küüdimehi kogunema varakult ja küllaldasel arvul, et saime ära viia kõik varad ja inimesed. Sõitsin teistest ette ja aitasin Paliveres laadimist korraldada.
Nagu esimesel korral nii ka seekord panin kirja nende inimeste nimed, kes meid küüdiga abistasid. Selle nimestiku saatsin teadmiseks ka Kullamaa valla täitevkomiteele.
Ja nagu Liivile tulles nii ka siit ära sõites olime seitsmekesi samas vagunis varakastide juures: A. Univere koos emaga, E. Rääk, mina ise, minu naine Marta ja kaks väikest last — Jaan ja Ott Viidalepp. Teisi lapsi me neil sõitudel ei kohanud.