RKM II 335, 89/104a
Liikuma saime 27. okt. varahommikul. Videvikus olime Keilas, valge varul Nõmme jaamas. Keskpäeval peatusime Järvel ja õhtuks jõudsime Ülemistele. Siin tuli teostada ümberlaadimine, sest Tallinna ja Tartu vahel oli muudetud rööbaste laiust (ühtlustatud Nõukogude Liidu raudteega). Kuid vaguneid ümberlaadimiseks saime alles järgmisel päeval õhtu eel.
Ümberlaadimine ise läks kiiresti, sest seal oli teisigi vaguneid ülikooli varadega, mis ootasid teelesaatmist. Nende saatjad tulid ümberlaadimisel meile appi. Eriti aktiivne oli seal prof. Moora. On meeles, nagu peamiselt just temaga me kandsimegi kaste ühest vagunist teise. Teeharud olid lähestikku ja vagunid kohastikku. Panime lauad ühest vaguniuksest teiseni ja kandsime kaste laudu mööda käies.
Seda ülekandmist on oma mälestustes meenutanud E. Rääk: “Mina mäletan, et prof. Moora kandis kaste Teiega ühest vagunist teise naaberteele vagunisse. Oli juba pime õhtu, ja mina tundsin hirmu, et teie võite vääratades neilt laudadelt maha kukkuda ning süütasin küünla, panin selle vaguni põrandale ukse äärde, kust Teie kaste välja kandsite. Teie ütlesite imestades: “Kust see küünal?!“ (E. Räägu kirjast 10. VI 1968).
E. Rääk oli sel õhtul kiiduväärne abistaja, temaga koos käisime samal õhtul — pärast ümberlaadimist — veel vajalikke dokumente vormistamas. Seda tuli teha absoluutses pimeduses, sest välisvalgustus puudus ja aknadki olid kaetud (sõda ju veel jätkus, seepärast kehtisid pimendamise eeskirjad). Vajalikke asutusi oli raske leida pimeduse tõttu. Pärast mitmeid eksikäike me lõpuks saime asja korda ja võisime ka ise vagunisse pugeda.
Ümberlaadimisel juhtus ka üks piinlik äpardus: ühel E. Keele Arhiivi kastil langes sisalduse raskuse tõttu põhi alt ära ja sedelipakid kukkusid porisse laiali. Ning selgus, et need olid hoopis tühjad sedelid! Teine niisugune juhtum oli esimesel ümberlaadimisel, kui alles Palivere poole sõitsime. Siis kukkusid laiali täidetud sedelid. Pärispõhjus oli selles: kastid olid nõrga konstruktsiooniga, sedelpakkide transpordiks sobimatud.
29. okt. seisime veel sellessamas jaamas. Ilm kõle ja tuulne, öösiti öökülma.
Et natuke sooja saada ja toitu valmistada, selleks kombineerisin meie vagunisse väikese küttekolde (“ahju”). Selleks vajalikke telliskive, metallesemeid, torutüki ning kütteks kõlbavaid puutükke leidsime raudteekraavidest jaama ümbruses. Niisuguseid algelisi küttekoldeid leidus ka teistes vagunites. Nii sai sooja jooki teha ja putru keeta.
Pärast keskpäeva hakkas rong liikuma. Tartu jõudsime 30. okt. õhtul. Naine ja lapsed said öömajale prof. Moora korterisse. Hiljem olime mõned päevad Selma Läti korteris. Vagunite väljalaadimine võttis aega. Koos A. Univerega magasime mitu ööd vagunis. E. Rääk mäletas, et temagi olnud esimesed ööd vagunis.
Üldiselt said need Läänemaalt reevakueeritud varad kiiresti varju alla — Ülikooli peahoone keldrisse. Need tulid küll kõige kaugemalt, kuid jõudsid kõige ennem Tartu tagasi. Kõik muud varad, mis olid hoopis lähemates varjenduskohtades (Elva lähedal, Lustiveres, Pilistveres), suudeti Tartu tagasi tuua alles järgmisel — 1945. — aastal. Sest lumine talv tuli varsti peale.
Elisabet Räägu kohta, kes algusest lõpuni oli kaasas ja väga kohusetruult täitis talle langevaid ülesandeid, tahan siin veel ütelda mõne sõna. Tema oli üksik vallaline inimene. Et asjade üleviimine ühest paigast teise võttis ikka rohkem kui ühe päeva, siis tema alati saadeti kohale esimese koormaga ja ta jäi sinna valvuriks, kuni teised järele jõudsid. Nii oli ta valvuriks Võhma jaamas, kui me Pilistverest lahkusime, siis Liivi koolimajas, kui teised veel Paliveres olid, ja Liivilt lahkudes jällegi Palivere jaamas. Ei see olnud kerge ega meeldiv ülesanne.
Kui neid sõite hiljem meenutasime, ütles ta oma kirjas: «Teie nimetasite, et mina olevalt “truult” varade juures valvanud. — Ma mõtlen, et püüdsin täita oma kohustust: Tartus, prof. J. Mägistega hüvasti jättes, kui Pilistveresse teele asusime, ta ütles: “Minge vaadake, kuhu need kogud jäävad!” Sellepärast osalt tulin ka oma ametipuhkuselt nelja päeva pärast tagasi…» (kiri 4. VI 68) Ühes teises kirjas ütleb E. Rääk: “…minu kohustus kogusid jälgida oli lõppenud siis, kui kogud olid saabunud tagasi Tartu” (kiri 19. VI 68).
Elisabet Räägu kirjad on vajalik täiendus minu päevikulistele märkustele.
Need kirjad on ajavahemikust 4. VI 1968 – 10. III 1969. Enamasti on ta vastanud nii, et kirjutas oma märkused minu kirja peale. Tal on palju konkreetseid tähelepanekuid, mis minul polnud meeles.
Kõik need kirjad säilitatakse ühes muudegi dokumentidega, mis kuidagi selgitavad nii evakueerimist kui reevakueerimist, kuid käesolevasse köitesse pole neid võimalik paigutada sobimatu formaadi tõttu.