Üldiselt on teada, et külapoisid mõnikord omavahel kisklevad ja lahinguidki löövad, et nad mõnda peremeest, kes ei lase tüdrukute juures ehal käia, vahel üsna omapärasel viisil karistavad jne. Harilikult ei nähta seost nende asjade vahet, vaid poiste ettevõtmisi peetakse lihtsalt ulakuseks.
Tõeliselt esineb küla poistekamp suuremate löömingute või muude taoliste ürituste puhul organiseeritud jõuguna. kel on oma ninamees või juht, oma õigused ja kohustusedki. See, mis kõrvaltvaatajaile võib näida ulakusena, tundub asjaosalistele endile hoopis aukohustusena. Kaitsta oma koduküla või -valla au, kaitsta oma traditsioonilisi õigusi — sellest harilikult saavadki alguse küladevahelised hõõrumised, lahingud ja “sõjad”. Need poisterahva sõjakuse ja löögitubliduse demonstratsioonid toimuvad mõnikord kohe täiesti “seaduslikus korras”; lepitakse ennem kokku, kus kuidas lahingut pidada, milliseid sõjariistu tarvitada, valitakse väejuhid, kaalutakse strateegiat jne. Kui aga tõepoolest sõjaks läheb, juhtub sedagi, et taplushoos unustatakse esialgsed reeglid ja mõnigi mees kaotab oma tervise või elu.
H. Visnapuu on kirjutanud läinud sajandi lõpu külaromantikat kajastava rahvatüki “Meie küla poisid”, miile esilavastus oli a. 1931, kuid mida mängitakse veel käesolevalgi hooajal. Selles teatritükis on autor lavale toonud kahe küla poistekamba tülitsemise ja sõja ühe tüdruku pärast. Vastastikust kemplemist, tülinorimist ning teivastega taplemist näeme ses tükis enam kui küllaldaselt. Kuid kõik lõpeb siiski õnnelikult — kedagi päris surnuks ei lööda. Ja kõrtsimehe Tillu-Tiina jääb lõpuks siiski oma küla poisile.
H. Visnapuu kõnealuses rahvatükis kipub kohati segama teatav irreaalsuse tunne. Tegelased esinevad sümboolsete nimede all ja kõike laval nähtavat on nagu raske usutavana võtta. Kuid selle dramatiseeringu kirjutamisel näib autoril olevat eeskujuks olnud küll täiesti konkreetne sündmus rahva elust ja nimelt nn. “Virkoja sõda” Kambja kihelkonnas Tartumaal. See sõda või lahing Kambja ja Vana-Kuuste poiste vahel on jätnud endast nii elavaid mälestusi, et sellest on tagantjärele jutustatud põnevaid lugusid veel paljude aastate kestel. “Ja noorte silmad läikisid neid kuuldes niihästi võitjate kui ka võidetute juures,” iseloomustab kambjalane A. Hanko oma mälestustes. Et ka H. Visnapuu on noores eas elanud Vana-Kuustes, siis on enam kui tõenäone, et “Meie küla poiste” faabula on saadud sealt.
Ühe kohaliku vana talumehe mälestuste järgi olnud “Virkoja sõda” umbes 1850. a paiku. Tüli saanud alguse ühe Kambja valla tüdruku pärast, kes elanud “Mutso” talus (sellenimeline talu on likvideeritud umbes a. 1860). Too tüdruk olnud “kena eit” ja väga lugupeetud Vana-Kuuste poiste poolt, kes ühtelugu seal ehal käinud.
Kui Kuuste poisid kord jälle Mutso tüdrukul külas olnud, piiranud kambjalased külastatava maja sisse võtnud kuustelased vangi ja ähvardanud neid läbi peksta. Kuuste poistelt pressitud välja suured joodud, mis peetud Kambja vallas Lubja kõrtsis. Sellest vahejuhtumist saanud alguse kahe valla vaheline vihavimm, vastastikused hõõrumised kestnud aastaid. Asi arenenud lõpuks nii pinevaks, et seda otsustatud lahendada avaliku omavahelise taplusega. Tapluse tähtpäevaks määratud sügisene laupäeva hilisõhtu; sõjariistadena lubatud kasutada ainult paljaid käsi ning esimeseks kohtumispunktiks määratud “Virkojal” Vana-Kuuste valla piirijõel asuv Trulli sild.
Vägede kogumiseks antud paar nädalat aega. Kambjalased otsinud toetust Krüüdneri vallalt, kuustelased jälle Haaslava meestelt. Lahingupäeva õhtul olnud kuustelaste väesalgas umbes 50—60 meest. Nad tulnud Rebase mõisa poolt kirikuteed mööda, kuna kambjalased lähenenud kiriku poolt. Kui kuustelased olid saabunud umbes Verioja kraavini, tulnud luurajad vastu kohutava teatega: Kambja mehi olevat saja ümber ja kõik varustatud tugevate teivastega. See teade lõi kuustelased esialgu verest ära, sest nad olid aumehelikult, ainult paljaste kätega välja tulnud. Kuid lühikese kohmetuse ja nõutuse järel asunud kuustelaste juhiks keegi väljateeninud soldat. Ligidalolev Posti talu aed lõhutud maha ja. mehed varustatud kõik teivastega. Kui jõuti Virkojani, peidetud pooled meestest teeäärsesse võssa. Teine pool marssinud paarsada sammu edasi ja peidetud siis samuti võssa. Kolm meest eraldunud teistest, sidunud taskuräti lipuks varda otsa ja läinud kambjalastele vastu.
Kohtumisel Trulli sillal seletasid Kuuste saadikud, et kuustelased annavad ilma jõuproovita alla, kui aga kuidagi kokkulepe saavutatakse Kambjalased nõudsid kaks vaati õlut ja kolm pange viina. Kuuste saadikud seletasid, et nad olevat sellega nõus. Tulgu aga Kambja mehed Rebase kõrtsi juurde; seal peatuvat ka Kuuste väed ja viinad-õlled ostetavat välja.
Kui kambjalased, Kuuste saadikutega eesotsas, jõudsid Virkoja lähedale, nii et osa võsastikku peidetud Kuuste mehi jäi nende ette, osa selja taha, siis andsid Kuuste saadikud signaali ja peitupugenud kuustelased langesid suure hurraaga kambjalaste kallale.
Lühikese tapluse järel löödi kambjalased raskete haavadega põgenema. Suurem osa põgenes läbi jõe, sest sild oli Kuuste vägede poolt suletud. Üks Kambja mees, kes oli valges juhtkasukas ja selle tõttu pimedas õõs hästi silma paistev, sai niipalju haavu, et hiljem neisse suri.
Nii lõppes “Virkoja sõda”. Ja kui paar päeva hiljem Posti talu peremees Vana-Kuuste mõisa pärishärrale kaebama läinud, et sõjamehed tema aia taplusteivasteks ära lõhkunud, küsinud mõisahärra: „No kes siis võitsid?” Saanud vastuse, et võidu said kuustelased, olnud härral nii hea meel, et andnud Posti talu peremehele mitme aia jao häid puid päris ilma rahata.
Kirjeldatud juhul on sõja põhjustanud asjaolu, et võõra valla poisid käisid ehal Kambja v. tüdruku juures. Samal põhjusel on kibedaid lööminguid olnud veel mujalgi. Nii on näit. Tarvastu ja Holstre poiste vahel olnud umbes a. 1870 nn. “Härma sõda”, millel on palju ühist eelkirjeldatuga. Tarvastu valla juurde kuuluvas, kuid Holstre piiril asetsevas „Härma” talus olnud kaheksa mehelemineku-ealist tütart, kellele Holstre poisid olnud sagedasteks külalisteks. Kord talvel tulnud aga Tarvastu poisid suure summaga tallu sisse ja löönud holstrelased põgenema. Kuid holstrelastele pole kallaletung tulnud ootamatult ja neil olnud abivägi metsas varjul. Härma talu mägedes sõditud siis kivide ja kaigastega, ning tarvastulased, kelle juhiks olnud keegi “kindral Legro”, saanud lõplikult lüüa. Sellest sõjast võtnud tarvastulaste poolel osa ka Ado Reinvald, kes selle sündmuse kohta veel luuletuse kirjutanud.
Kuid külade- ja valdadevahelist lahinguid on tekkinud muudelgi põhjustel, mõnikord ka lihtsalt jõukatsumise mõttes. Kui maal veel ei tuntud spordiseltse, siis oli omavaheline lööming külanoorsoole üheks võimaluseks, kuidas rahutuks tegevaid jõutagavarasid ära kulutada. See näitab ühtlasi maapoiste tublidust, nende valmisolekut kaitsta oma kodukohta, olla valvel selle au ja õiguste eest. Ning kes juba nooruses on julge pealehakkaja ja aktiivne löögimeea, see näitab neid omadusi hiljem ka täismehetegudes.
—pp.