Tänavu aprillis tähistati Tartus Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi 75. aastapäeva. Sel puhul võttis muuseum vastu paljusid külalisi teistest vabariikidest.
Meie etnograafiamuuseum on laialt tuntud kultuurikolle. Tal on arvukad ainekogud, mida pidevalt täiendatakse, tal on palju teaduslikke väljaandeid, ta korraldab näitusi, konverentse ja ekspeditsioone.
Praeguse etnograafiamuuseumi eelkäijaks oli Eesti Rahva Muuseum, mis asutati 1909. aastal. Eeltööd tehti juba eelmisel sajandil, kui Jakob Hurda algatusel ja juhtimisel koguti eesti rahvaluulet ja keelemurrete ainestikku umbes 1400 vabatahtliku kaastöölise osavõtul.
Üks endisaegne muuseumi kaastööline Otto Viidebaum põlvnes Paide lähedalt ning näitas erakordset aktiivsust. Otto Viidebaum sündis endises Mäo vallas Nurmsi külas 1891. aastal, sai alghariduse Sargvere vallakoolis ning jätkas õpinguid Türi kihelkonnakoolis ja Paide linnakoolis. Hiljem töötas vallakirjutaja abina mitmes paigas, vanemas eas aga lihtsa päevatöölisena. Ta oli väga haridusjanuline, õppis iseseisvalt võõrkeeli. Kuidas ta muuseumitööle sattus, pole lähemalt teada. Esimese äratuse võis ta ehk saada mõnest ajalehekirjutisest: muuseumiesemete korjamine oli siis elavalt päevakorral. Otto Viidebaum polnud aga juhuslik asjahuviline, vaid tast sai Tallinna Eesti Muuseumi (hiljem liideti see Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumiga) palgaline töötaja, kes kogu aeg ringi rändas ning kogus muuseumile etnograafilisi esemeid. Kogumistööks sai ta vajaliku ettevalmistuse kunstnikelt Kristjan Raualt ja August Pulstilt, kes olid siis tegevad Tallinnas muuseumitöö alal.
Kogumistöö algas novembrist 1920. Käidi läbi Simuna, Väike-Maarja, Kadrina ja Harju-Jaani kihelkond ning mitu kohta Järvamaal.
Korjaja rändas jalgsi külast külla ja talust tallu. Talvel külma ja tuisuga oli see väsitav ja kurnav. Juba kümnendal päeval kirjutas O Viidebaum oma reisipäevikusse: «Üleüldiselt korjamine on raske ja nõuab visa tahtmist. Ise olen ka sellest reisust ja kolamisest tüdinud.»
Meeleolu aitas üleval hoida asjaolu, et niisugusel rännakul sai matkamees tuttavaks paljude kohtade ja inimestega. Sageli peatus ja ööbis ta kooliõpetajate juures, kes talle nõu ja juhatust andsid lähema ümbruse kohta. Kus polnud saada «vanu asju», sealt pani ta kirja rahvalaule, rahvajutte ja muid mälestusi.
Korjaja otseseks ülesandeks oli etnograafiliste esemete kogumine. Enamasti saadi tekstiilesemeid: vöösid, vaipu, seelikuid, samuti ehteid, vanu tööriistu, anumaid, ka vanu raamatuid ja käsikirju, metallrahasid ja muud. Palju kauplemist oli vaipadega, sest nende eest nõuti kallist hinda. Ostudeks oli korjajale mõnevõrra raha avansina kaasa antud, kuid seda oli väga vähe. Mõnel juhul jäigi eseme omandamise küsimus esialgu lahtiseks. Korjaja pidi Tallinna sõitma ning juhtivate meestega nõu pidama ja siis uuesti kohale tulema.
Kuid leidus ka neid, kes muuseumile esemeid kinkisid. Nii saadi Edru külast (Rakke lähedalt) Jaan Otsa nimeliselt kehvikult haruldaselt ilus vanaema vöö. Aburi külast saadi kingituseks väikekirjadega kirst ja peremees ütelnud: «Kui juba anda, siis muidu anda». Kadrinast Kadarbiku külast sai korjaja kingitu” seks hõbedase preesi, Põdrangult 100-aastase hõbesõrmuse, Avispea kooliõpetajalt kolm vööd. Kuid oli ka küllalt neid juhtumeid, et vana asja peeti mälestusesemeks ega tahetud seda ka raha eest ära anda.
Vanavarakorjaja liikus ringi nähtavasti seljakotiga. Korduvalt on ta oma reisipäevikus märkinud: «Võtsin aga pauna selga ja hakkasin astuma.» Kui esemeid ei saadud kohe kaasa võtta, anti need esialgu kuhugi hoiule. Hiljem aga palgati hobusemees ja asjad toimetati raudteejaama Tallinna saatmiseks.
Lisaks etnograafiliste esemete korjamisele oli muuseumimehel veel muidki ülesandeid: ta tutvustas muuseumi tegevust, müüs loteriipileteid, joonistas esemete mustreid (kui asju ei tahetud loovutada) jne. Maakoolide õpetajaile oli juba enne posti teel saadetud korjanduslehti. Nüüd toimetas matkamees needki esemed Tallinna.
Kui väsimus tunda andis, võttis ta mõne päeva puhkust. Peatus mitmes paigas Järvamaal (Paides, Palus, Nurmsis) sugulaste juures, käis saunas, laskis jalatseid ja rõivaid parandada. Puhkepausidel tegi ta ise hoolikalt kirjatööd: kirjutas esialgsed pliiatsiga tehtud märkmed tindiga ümber ning pidas päevikut. «Jalad puhkavad uueks reisiks, kuna käed ja silmad kirjutavad vahetpidamata,» on ta märkinud Palu mõisas tädi juures peatudes.
Oma matkadel ulatus ta Järvamaale mitmes teiseski paigas — ka Järva-Jaani, Koeru, Ambla ja Lehtse ümbruse küladesse. Simuna kihelkonna kohta kirjutas O Viidebaum aruandesse «Terve kihelkond sai peaaegu talu-talult läbi käidud, igas suitsus sai sees käidud» (siin «suits» tähenduses «elamu»). On kokkuvõte ka jalgsi tehtud rännakute kohta: Simuna kihelkonnas risti ja põiki rännatud 270 versta! Kaheksa kuu jooksul võis ta ära marssida ehk ligi 1000 kilomeetrit! Simuna käigud ulatusid osalt ka naaberalade piiridesse Viru-Jaagupi küladesse ja lisaku ümbrusse.
Kui palju tõi korjaja kaasa esemeid, selle selgitamine võtab veel aega. Väike-Maarja kihelkonnast oli muuseumile saadud 174 mitmesugust eset. Kogusummas oli kõnealuste käikude tulemuseks mitusada eset, mis oli kõigiti tähelepandavaks saavutuseks muuseumi täiendamisel.
O Viidebaum kui muuseumimees on oma käikude kohta jätnud üksikasjalise päeviku (asub Tartus etnograafiamuuseumis), kuhu on kronoloogiliselt kirja pandud kõik tehtud käigud alates 1. novembrist 1920 kuni 7. juunini 1921. Kuid kogumistöö siis veel ei lõppenud, vaid jätkus.
On meeldiv märkida, et ka Järvamaal on leidunud mehi, kes kõiki raskusi trotsides töötasid muuseumi kui vajaliku kultuuriasutuse huvides.
Tänapäeval ei piirdu muuseumid ainult mineviku tundmaõppimisega, vaid uurivad ka tänapäeva. Tartu etnograafiamuuseum on üheks objektiks valinud Paide rajoonis Aravete asula uurimise. Sihik on seatud koostada igakülgne ja põhjalik ülevaade Aravetest viimase saja aasta jooksul. Aravete asula uurimine tänavu jätkub. Loodame, et sellest kujuneb huvitav monograafia. Soovime väärtuslikule algatusele kohalike elanike ja majandi, ettevõtete ja asutuste heatahtlikku tuge!
Richard Viidalepp