Sellest on nüüd 35 aastat möödas, kui rinde lähenemise tõttu evakueeriti paljud kultuuriasutused Tartust maa-asulatesse. Evakuatsioonis oli ka Eesti Rahvaluule Arhiiv. Ettevalmistused selleks algasid juba 1943. aastal. Muretseti sobivas suuruses kaste, kuhu pakiti esemed, et neid oleks hõlpus transportida ja säilitada.
Praeguse Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna eelkäija oli Eesti Rahvaluule Arhiiv, mis moodustas Tartus Eesti Rahva Muuseumi ühe osakonna. Sellest ja teistest Aia tänava maja osakondadest loodi 1940. aastal Riiklik Kirjandusmuuseum. Saksa okupatsioonivõimud aga likvideerisid 1942. aastal Riikliku Kirjandusmuuseumi ning viisid selle rahvaluule osakonna Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna alluvusse iseseisva instituudina. Nimeks kujunes Tartu Ülikooli Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Esialgu jäid kõik need asutused siiski edasi Eesti Rahva Muuseumi majja, mis asus Aia t. 42 (praegu Vanemuise t. 42). Kuid juba 1943. aasta sügisel tõsteti muuseumiasutused majast välja ja hoone võeti Saksa sõjaväele. Eesti Rahvaluule Arhiiv sai endale ajutised ruumid kõrvalmajas. Kui aga rinne lähemale tuli, hakati kultuuriasutusi linnast välja viima, et säästa hinnalisi väärtusi hävimisest. Plaan oli niisugune, et Eesti Rahvaluule Arhiiv ja mõni teinegi kultuuriasutus evakueeritakse Läänemaale Koluvere lossi. Transpordiraskuste tõttu ei suudetud siiski Läänemaale midagi viia, vaid tuli kiiresti kasutada lähemaid paiku.
Rahvaluulekogudest viidi muist Elva lähedale Aru mõisa, teine osa Lustivere mõisa keldrisse, kõige tähtsam ja väärtuslikum osa aga Pilistverre. Seal võeti panipaigana kasutusele kiriku eeskoda, mis oli võlvitud laega ja akendeta.
Pilistverre olid varjestatud kõige vanemad ja väärtuslikumad esemed: õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi, Jakob Hurda, M. J. Eiseni, Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi käsikirjakogud, samuti fonogrammid, heliplaadid ja registrid, fotokogu, kantseleiarhiiv ja muu, mida oli kavatsetud eriti hoolikalt hoida ja säilitada.
Et evakueeritud varad oleksid korralikult hooldatud, selleks pandi igasse varjekohta mõni töötaja yalvuriks. Nii oli Aru mõisas algul M. Lepik, hiljem H. Tampere, Lustiveres olid O. Jõgever ja S. Lõhmus, Pilistveres aga nende ridade kirjutaja koos perekonnaga (naine ja kaks last). Pilistveres olid ühes rahvaluulekogudega varjestatud veel Emakeele Seltsi ja keelearhiivi murdeainestiku kogud, millega oli kaasas neli-viis inimest (A. Univere koos emaga, E. Rääk, S. Tanning ja P. Voolaine). Nii kujunes seal evakueerituist ligi 10liikmeline «koloonia». Me sobisime omavahel hästi, vajaduse korral abistasime üksteist, kordamööda täitsime valvuriülesandeid jne.
Iseloomulik on veel see, et ka evakueerituina püüdsime pidevalt jätkata töötamist. Seda tegid nii arhiivitöötajad, kellele selleks viisin käsikirjaköiteid Pilistverest Lustiverre, kui ka keeleuurijad. Pilistveres valmistusime pikemaks kohalejäämiseks. Kevadel külvasime peenramaale aedvilja ja panime maha kartuleid ning varusime kütust. Viimasega oli suuri raskusi,, mistõttu käisime koguni turvast lõikamas. Leiba ja lihasaadusi saime osta Võhmast vastavalt kaardinormidele. Seda, et Eesti Rahvaluule Arhiivi põhikogud ja asjaajamine on üle viidud Tartust Pilistverre, teatasime ka oma kaastöölistele. Seepärast tuli meile postiga rahvaluulesaadetisi aadressil: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Pilistvere. Agaramad olid teatele reageerima tuntumad korrespondendid, nagu Emilie Poom Märjamaalt, Marta Mäesalu Häädemoestelt, H. Virkus Juurust, T. Suks Saaremaalt, J. Jurkatam Tartust ja V. Kolk Muhu saarelt. Äreva aja tõttu jäi kogumistöö siiski väheseks — läkitati ainult 17 saadetist.
Pilistvere kui evakueeritud varade hoiukoht oli esialgu mõeldud ainult tähtsamatele rahvaluulekogudele ja sedagi ajutiselt. Et aga sobivaid hoiukohti oli vähe välja selgitatud ja Pilistvere oli Tartule võrdlemisi lähedal, siis hakati sinna saatma suuremal arvul Eesti Rahva Muuseumi etnograafilisi kogusid, mis kujunesidki domineerivaks. Pilistverre toodi Tartu kultuuriasutuste varasid kokku 16 autokoormat, nendest 13 koormat oli etnograafilisi muuseumikogusid.
Et Pilistveres puudus evakueeritud varade jaoks suurem kelder või mõni muu sobiv kivihoone, paigutati etnograafiliste esemetega kirste ja kaste nii kirikusse (eeskotta ja koorialusesse) kui ka kalmistule kabelihoonesse. Esialgu oli see nagu ajutine hädaabinõu, kuid jäi siiski kasutusele pikemaks ajaks, sest suurem edasitoimetamine teise paika ei osutunud hiljem enam võimalikuks (vähesel määral viidi etnograafilisi varasid siiski Väätsa mõisa Paide lähedal).
Tähtsamad rahvaluulekogud transporditi 1944. aasta augustikuu lõpul Pilistverest raudteed mööda Läänemaale Palivere jaama ja sealt Liivi algkooli kivihoonesse, kus oodati ära Punaarmee saabumine, ning toodi siis veel samal sügisel Tartusse tagasi. Tagasipöördumine ei saanud teoks kohe, vaid oktoobri lõpul, seoses paljude muudegi ülikooli varade reevakueerimisega. Need kultuurivarad säilisid kahjustamata ning pärast tagasinõudmist ja esialgset korrastamist võeti nad peatselt jälle kasutusele Tartu Riikliku Ülikooli õppetöös.
Lustivere mõisa evakueeritud varad saadi Tartu tagasi tuua 1945. aasta algul. Vedu oli kahejärguline: kõigepealt veeti kõik asjad küüthobuste regedel (oli parajasti lumetee) Neanurme ja sealt autodega Tartu. Hulgaliselt tuli küüthobuseid kasutada 1944. aasta sügisel Läänemaal, kui toimus reevakueerimine Liivilt Palivere jaama. Küüthobuste saamist aitasid korraldada vastloodud nõukogude asutused — valdade täitevkomiteed. A.ru mõisast Elva lähedalt oli võimalik kultuurivarad Tartu tagasi toimetada 1945. aasta kevadel ja suvel.
Seega kuulub praeguse Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna (endise Eesti Rahvaluule Arhiivi) ajaloosse fakt, et raskel okupatsiooniaastal 1944 oli see asutus ligemale pool aastat Viljandimaal Pilistveres ja Lustiveres ning isegi jätkas seal töötamist. Ühtlasi valvati ja hooldati neis kohtades ka teiste evakueeritud asutuste varasid (Lustiveres ülikooli zooloogiamuuseumi ja Pilistveres Eesti Rahva Muuseumi omi).
Richard Viidalepp,
filoloogiakandidaat