Meenutusi õpilaste isetegevusest
Sellest on ligi üheksakümmend aastat, kui Paide poistekool sai esmakordselt puhkpilliorkestri. Tartu «Postimehe» 1896. aasta 97. numbri sõnumis teatati järgmist: «Paidest. Siinse linna kooli juurde on kooli inspektori hr. Schumakovi hoolel pasunakoor asutatud. Juba on üks osa puhumise-riistu tellitud, kuna aja jooksul veel juurde lubatakse muretseda. Noored teaduse-jüngrid on suure agarusega mängima õppimise kallal tööl. Ainus asi, mis koori olemist märksa takistab, on osava juhataja puudus.»
Niisugune on lühike teade orkestri asutamisest. Kuidas lugu edasi arenes, selle kohta pole andmeid silma puutunud. On aga tõenäoline, et kui kooli inspektor oli algatuse eesotsas, küllap silt ka orkestrile juht leiti ning orkester võis töötamist jätkata. Kaua just, pole teada.
Kui nende ridade kirjutaja 1916. a sügisel asus õppima Paide linna algkooli 3. klassis, siis sai ta mõnikord näha küll linnakooli poiste marssimist, kuid orkestrit neil ei olnud. Kolonni ees käis väike trummilööja ning marsiti trummipõrina saatel.
Teistkordselt sai Paide poistekool (tollane nimi: Paide poeglaste reaalgümnaasium) endale orkestri 1920ndate aastate algul. Tookord oli Paide koolides kaks head koorijuhti Andres Rõuk ja Joosep Saar. J Saar oli väga energiline ja organiseerimisvõimeline mees. Tema ajal hangiti poistekoolile täiskomplekt puhkpille. J Saar innustas poisse õppima ja harjutama ning talvisel koolipeol esineti meeldejääva kavaga.
Eriliseks tõmbenumbriks kujunes marss «Noored sepad», milles koos orkestriga esines ka meeskoor. See nooruslik laul algas sõnadega: «Kui mina omas sepikojas tublist tööd teen, siis naisuke mul läbi akna vastu naeratab». Laulu juurde immiteeriti haamri kõlksumist alasil. See oli meie orkestri debüüt, kohe nii üllatuslik ja kaasakiskuv, et kõigile kuulajaile vist eluks ajaks meelde jäi.
On võimalik tsiteerida Paide koolist võrsunud klametikunstniku, Tallinna Konservatooriumi õppejõu Juhan Kaljaspooliku mälestusi: «Mul ei lähe eales meelest meie lugupeetud direktori näoilme, kui alustasime laulu ja marsirütmis helisesid kaasa sepaalasit meenutavad haamrilöögid. Direktoril kerkis ennem üks vuntsipool ja siis teine ja üle kogu ta näo levis südamlik muhe naeratus. Ta elas sisimas üle suurt rõõmu, oma õpilasi laulmas ja mängimas. Ka meie — õpilased — olime õnnelikud orkestri kordaläinud esinemise üle.
Hiljem, kui istuti koos teelauas, tõusis direktor püsti, tänas kõigepealt meie juhti Joosep Saart ja siis meid, oma tublisid poisse, ning avaldas soovi, et selle kooli seinte vahel ikka ja jälle kõlaks noorte laul ja pillimäng. Tõele au andes tuleb neid aegu meenutades rõhutadagi, et siis armastas Paide koolinoorsugu laulda ja mängida.»
Poistekooli orkestri abiga oli võimalik ka talviseid lõbustusi mitmekesisemalt korraldada. Koolimaja lähedale ehitasid õpilased ise liuvälja ning hoidsid seda korras. Mõnel õhtupoolikul või pühapäeval mängis seal orkester. See tõmbas kokku palju uisutajaid.
Kui poeglaste reaalgümnaasium ja tütarlaste reaalgümnaasium liideti ühisgümnaasiumiks (1924. a), tuli musitseerida soovijaid juurde nii õpilaste kui õpetajate hulgast ning kerkis päevakorrale sümfooniaorkestri asutamine. Jällegi oli eestvedajaks muusikaõpetaja Joosep Saar. Lühemat aega tegutses poeglaste koolis veel keelpilliorkester, mis koosnes mandoliinidest ja kitarridest. Seega oli pillimuusika harrastamiseks võimalusi päris palju.
Harjutustel käidi korralikult, puudumisi ei olnud. Mõnikord kutsus J Saar laulukoorile külla heliloojaid. Ühel pühapäeval külastasid meid Mart Saar, Cyrillus Kreek, Anton Kasemets ja Rudolf Tobias. Laulsime nende laule. See oli meile, lauljatele suursündmus.
Joosep Saar oskab õpilastes kasvatada armastust muusika vastu. Meie hulgast, kes me lõpetasime Paide ühisgümnaasiumi 1927. a kevadel, läks neli õpilast edasi õppima Tallinna Konservatooriumi. Need olid Johannes Hiob (õppis kompositsiooni ja orelit), Magda Isat (orelit), Juhan Kaljaspoolik (klarnetit) ja Adele Kleitsmann-Vanklo (klaverit).
Paide gümnaasiumides oli tookord veei muidki harrastusringe, mis äratasid ja ergutasid õpuuste edasipüüdlikkust ka kunsti, kirjanduse ja teistelgi aladel. Kunstnik August Roosilehe juhatusel toimusid õhtused joonistustunnid, kus kunstihuvilised õpüased said arendada oma võimeid. Need tunnid olid tasuta. Kunstialased harrastused elavnesid eriti siis, kui A Roosilehe algatusel loodi poistekooli juurde ajakohase mööbliga kunstiklass. Sinna tuli õhtustele harjutustele osavõtjaid ka tütarlaste koolist.
Kunstnik August Roosileht oskas paljudes oma õpilastes äratada huvi edasiõppimiseks. Paide kooli lõpetanutest läksid paljud õppima Tartu kunstikooli, neist said tuntud kunstnikud ja joonistusõpetajad. Vanemaist võiksime siin meenutada näiteks Johannes Hirschi (hiljem Hirv) ja Martin Saksa (mõlemast said skulptorid), maalijat Meeta Trantmanni (hiljem Viks), Julius Magerit, Aliise Jänest, Linda Indrekot, Aino Bachi ja paljusid teisi. Tookord oli hariduse omandamine tasuline, kõigil asjahuvilistel polnud võimalik edasi õppima minna. Kuid nad said siiski ennast arendada ning töötasid hiljem õpetajatena Paides ja mujal.
A Roosileht oli ühtlasi paljude näidendite lavastaja ja dekoraator ning rakendas selles suunas oma õpilasigi. Ta kirjutas ka ise mitu lastenäidendit. Kirjanduse ja kunsti alaseid katsetusi avaldas õpilasajakiri «Ajatar», mis ilmus Paides aastail 1924—1929 ja 1936—1940. Esimesel ilmumisperioodil oli A Roosileht ajakirja toimetaja ning avaldas seal ka omapoolset kaastööd.
Õpilaste intensiivne muusikaja kunstialane isetegevus Paide Poeglaste gümnaasiumis 20ndail aastail lähendas õpetajaid ja õpilasi, lõi oma kooli tunde, õpilastele andis see stiimuli oma võimeid arendada, hästi õppida ja täiuslikkuse poole püüda. Oma kooli tunnet aitas Paide poistekoolis rõhutada ka kooli vormimüts, mille kandmine oli kohustuslik. Mütsi kavandi töötasid välja õpilased ise. Lõplikult pani värvid paika õpilane Johannes Hirsch. Juba erksavärvilise mütsi järgi olid meie õpilased kergesti kätteleitavad ka suures rahvahulgas. Värviliste mütsidega paistis Paide poiste kolonn silma näiteks laulupidude rongkäigus.
Oma kooli mütsi kanti ka hilisematel kokkutulekutel pärast kooli lõpetamist.
Richard Viidalepp