(Kuidas vanasti uut aastat vastu võeti)
Kui aeg läheneb aastavahetusele, hakkame suuremat huvi tundma ilmateadete vastu: kas tulevad mustad või valged näärid? Talvised pühad ilma tõelise talveta on kuidagi nagu puudulikud ja ebameeldivad. Kui aga nääripühad lähenevad lumesajuga, oleme rõõmsad ja rahul.
Rahvapärastes kommetes loevad üsnagi palju traditsioonid ja harjumused, mis on väga visad muutuma. Vastavalt sadu aastaid vanadele tavadele tahaksime me ka nüüd uut aastat vastu võtta lumetee ja saanisõiduga, verivorstide, õllekannu ja rõõmsa elevusega…
Aegade jooksul on aastavahetuse tähistamises siiski nii mõndagi muutunud. See saab meile selgeks, kui loeme kirjeldusi nääridest 60–70 aastat tagasi. Kui palju oli siis igasuguseid erilisi kombeid ja endeid, mänge ning lõbustusi! Ja kõiki neid toiminguid võeti tõsiselt, neisse usuti ning arvati, etniimoodi saab ja tulebki kindlustada edu uuel aastal nii majanduslikus kui ka isiklikus elus. Tänapäeval me näeme kõiges niisuguses ainult toredat mängu ja lõbusat ajaviidet.
Eesti rahvakalendri tähtsamad pühad olid seotud suvise ja talvise pööripäevaga. Aasta tähtsamaiks ja pikemaiks pühadeks olid talvised pühad — jõulud. Talvel oli rohkesti vaba aega ja maaoludes peeti pühi koguni paar nädalat. Vanemal ajal loeti ka uue aasta algust jõuludest. Kui hiljem ametliku kalendri mõjul aasta algus kandus 1. jaanuarile, nimetas rahvasuu seda tähtpäeva “uuteks jõuludeks”. Väga palju ühist oli jõulude ja aastavahetuse tähistamise kommetes, kuid oli ka mõningaid erinevusi. Nääridele olid iseloomulikud igasugused ennustamised, millega loodeti järgneva aasta sündmusi ette näha, samuti mõned erilised toidud ja mängulised tavad.
Ühine aga kogu talviste pühade tsüklile oli elamu põranda katmine õlgede või heintega. Õlgedel magati pühade ajal ning õlgedega mängiti ka erilisi pühademänge, nn. jõulumänge. Õlgi tüükaidpidi vastu lage (kui elati rehetoas, siis vastu reheparsi) visates ennustati järgmise aasta viljasaaki. Kui kõrsi jäi lakke palju rippuma, siis ennustas see head vilja-aastat.
Rahvapärastel jõuludel polnud kristlike jõuludega midagi ühist. Halja kuuse tuppatoomine on Eestis üsna hiline nähtus, mis muutus üldiseks pruugiks alles möödunud sajandi viimasel veerandil. Kõige vanem teade “jõulupuust” on pärit Tartust aastast 1837. See olevat seal korraldatud vaeslaste rõõmuks. Maale jõudis põlevate küünaldega ehitud kuusk palju hiljem, hakates aegamööda kõrvale tõrjuma õlgede sissetoomise kommet.
Mida ja kuidas teha vana aasta viimasel õhtul või uue aasta esimesel päeval, sel usuti olevat määrav tähtsus kogu järgmise aasta kohta. Näiteks pidi vana-aasta õhtul sööma mitte üks ega kaks, vaid seitse, üheksa, või isegi kaksteist korda. Usutio, et kui külvaja (peremees) sööb sel õhtul näiteks üheksa korda, siis annab põld järgmisel aastal üheksakordse lõikuse. Ööseks jäi söögilaud kaetuks, et järgmisel aastal ei tuleks toidupuudust.
Jõuludeks ja nääriõhtuks küpsetati ka erikujulisi ja -nimelisi leibu ning kakukesi, mis seisid pühade ajal laual (mõnes paigas põles leiva peal küünal) ja mida hiljem hoiti viljasalves ning jagati kariloomadele kevadise karjalaskmise puhul, saartel ka kevadkülvi alguse puhul. Need erileivad olid kas spiraalselt kokkukeeratud taignast, kuhiku- või seakujulised ning neid nimetati “näärikakk”, “nääris”, “jõuluorikas”, “jõulukult” jne. Sellistele leibadele omistati maagilist mõju ja tähtsust: usuti, nagu saaks nende abil kaitsta kariloomi kahjude eest ning kindlustada põldude viljakust.
Talvepühade toitude hulgas oli tähtsal kohal värske sealiha. Seatapmine kuulus vajalike pühade-eelsete toimingute hulka. Liha söödi kas keedetult või praetult ja see seisis kogu pühade aja laual. Seda oli lubatud oma käega võtta, millest räägib jõulusalm:
Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
siis saaks lapsed saia süüa,
oma käega ossi võtta!
(“Sai” — see tähendas vanasti ilma aganateta rukkileiba).
Obligatoorseks vana-aasta õhtu toiduks olid ahjus soojendatud verivorstid (tanguvorstid).
Vana-aasta õhtul omistati palju tähelepanu ennustamisele. Püüti teada saada majanduselu kujunemist (viljaõnne, karjaõnne, jahiõnne jne.), sagedamini otsiti vastust isikliku elusaatuse kohta (mehelesaamine, eluaastate arv, amet jne.). Ennustamist võeti aga osalt ka kui mängu ja naljategemist. Üheks levinumaks mooduseks oli nn. õnnevalamine, mida tehti sula tinaga, vanemal ajal ka vahaga. Õnne valati mitte ainult inimestele, vaid ka hobustele, kariloomadele jne. Kui valamise tulemus oli raskesti tõlgitsetav, püüti seda seletada varju järgi. Mehelesaamise ennustamise mooduseid oli väga palju. Näiteks: tütarlapsed seisid ringis, kusjuures igaühe jalge ette pandi peotäis viljateri või tangu, mida siis toodi kukk nokkima. Kelle jalge eest kukk kõige enne teri nokkis, see pidi kõige enne mehele saama.
Tähtsaks lõbustusvahendiks vana-aasta õhtul ja nääripäevalgi oli arvukas hulk mänge, mida nimetati jõulumängudeks.
Tütarlaste mängud olid laulumängud. Osalt olid need ringmängutaolised (lauljad moodustavad kätest kinni hoides kindla ringi, mille keskel on üks või kaks mängijat, kes sealt püüavad mängu lõpul välja pääseda): aiamäng, linnumäng, hobusemäng jt. Nõela-, sõela- ja pajamängus kujutati nimetatud esemete laenamist või ostmist. Mängiti veel “rikast ja vaest”, pulmamängu ja muid laulumänge. Mõnes mängus tuli näitlejalikult kujutada erinevaid karaktereid (“rikas ja vaene” jt.).
Poiste huvialaks olid peamiselt sportlikku laadi mängud, nagu rebasepüüdmine (kaks hoiavad nöörist silmust, kolmas peab sellest läbi minema), rätsepaeksam (pudelil istudes nõelasilmast villane lõng läbi ajada), hobuserautamine, leiva ahjuviskamine, mustlasmaadlus jt. Oli ka selliseid poistemänge, milles kasutati õlgedest tehtud esemeid — kingsepamäng (“kingsepa silma pistmine”) ja passilöömine. Oli ka pähklitega mängitavaid mänge.
Vanades jõuluaegsetes naljades esines peale kindlakskujunenud mängude veel mitmesuguseid loomadeks ja lindudeks moondatud inimesi, nagu karu, hunt, metshobune, sokk ehk pukk, kurg, hani jt. Need loomakujud esinesid enamasti ikka pahupidipööratud kasukas ning kandsid vastava looma maski. Laiemamalt tuntuks on neist saanud näärisokk.
Näärisoku “sünnikohaks” on Saaremaa. Sokk tegutseb uue aasta esimesel päeval, alates juba keskööst. Küla noormehed teevad selleks aegsasti ettevalmistusi. Vajalikuks atribuudiks on puust meisterdatud soku pea ühes ehtsate soku sarvedega, mis on kinnitatud hariliku hobuselooga ühe haru külge. Teise haru külge kinnitatakse aga saunaviht või kadakaoks, mis kujutab soku saba; looga harud on lõdvalt ühendatud nööriga. Soku osa etendav noormees võtab endale selle seadeldise nööriga üle õla niiviisi, et soku pea jääb talle näo ette, look aga jalgade vahele. Pealt katab ta end pahupidipööratud kasukaga ja hoiab end veidi kühmus — sokk ongi valmis. Mõnikord on sokupeale lõua alla kinnitatud veel metallist karjakell.
Sokk ei käi kunagi üksinda, vaid ikka seltskonnaga — karjuste saatel; mõnikord käib ka mitu sokku ühes grupis. Peamiseks ülesandeks on õnnesoovimine uueks aastaks. Seetõttu on näärisokk oodatud külaline. Ringkäik algab kohe pärast keskööd. ALustatakse küla otsast ning käiakse järjekorras läbi käia kõik elamud. Õue tormatakse lustliku kisaga, soku mökitamise ja kellakõlina saatel, et pererahvas ärkaks ja ukse avaks. Igas tares avatakse meeleldi uks näärisokule, sest kes siis tahaks õnnest ilma jääda või üldise kombega vastuollu sattuda. Oli nimelt üldiseks tavaks ja sooviks, et uue aasta esimene külaline oleks tingimata meesterahvas (see pidi sellele majale tooma “head õnne”); seetõttu oli näärisoku tulek veelgi soovitavam. Ukse avanedes siseneb sokk ühes karjustega tuppa. Hüütakse: “Head uut aastat! Tüdrukud mehele, kanad munele, lammastele kaksikud talled!” jne. Üks õnnesoovijaist kirjutab välisuksele kriidiga uue aasta numbri. See on märgiks, et siin on sokud juba käinud. Pereisa kostitab soku-seltskonda koduõllega, tüdrukud kingivad pähkleid ja õunu, soku sarvedele riputatakse kindaid ja paelu. Annetustele vastatakse tänu ja õnnesoovidega, vastavalt kinkija soole ja eale. Sokkude ringkäik kestab kogu uusaasta päeva. Kus hästi vastu võeti, sinna minnakse päeval uuesti tagasi.
Näärisokkude tervituskäigud on Saaremaal kombeks veel tänapäevalgi.
Eesti jõulu- ja näärikommetele oli väga iseloomulik mängude ja naljategemise laialdane harrastus. Neis mängudes ja loomakujudes avaldusid eredalt rahvaomase näitekunsti alged, mis vääriksid igakülgset spetsiaalset uurimist.
Õhtuleht, 31 XII 1956