Suurtelgi laulupäevadel ja pidudel selgub sageli, et kuulajaskonna erilise poolehoiu võidavad need laulud, mis on sisult rahvalaulud ja mille viisidki on seatud rahvaviiside põhjal. See paistis välja ka hiljutisel XII üldlaulupeol, mille kavas oli terve hulk rahvaloomingu põhjal ümber töötatud palasid (“Jaan läheb jaanitulele”, “Lenda, lenda, lepalind”, “Midrilinnu mäng”, “Tuljak” jmt.). Selliste laulude sõnad ja helikõned on kuulajaskonnale juba tuttavad ja südamelähedased ega vaja läbilöömiseks enam erilist sissetöötamist.
Kuna meie nüüdsel laulukultuuril on tugevaid sidemeid eelkäinud põlvede lauluharrastusega, vanade rahvalauludega, siis sobib maakondliku laulupäeva puhul pisut meelde tuletada ka vanu rahvalaulikuid, neid, kelle vaimutooted ka uuel kujul—koorilauludena —valmistavad meile rõõmu ning pakuvad meeldejäävaid elamusi.
Järvamaa vanadest rahvalaulikutest pole kahjuks olemas mingisugust kokkuvõtlikku ülevaadest. Kuid mõningaid märkmeid nende kohta võib siiski leida rahvalaulu- korjandustest, mis leiduvad Riiklikus Kirjandusmuuseumis (Tartus). Vanemates korjandustes niisugused märkmed küll enamasti puuduvad ja sealgi, kus neid leidub, on nad ainult harukorral küllalt täielikud. Siiski selgub neist mõndagi huvitavat.
Harilikult arvatakse, ja mitte ainult arvatakse, vaid ka kirjutatakse ja kõneldakse, et Eestis olevat rahvalaule laulnud pea eranditult naised, eesti rahvalaulud, need olevat kõik naiselikud leelotused ja kaasitused. Kuid Järvamaa laulukorjandusi lehitsedes puutub silma, et siin on vanasti olnud suhteliselt palju m eesl au lik u id, ja et nad on laulnud ka päris mehiseid laule. Jakob Hurda kaastööline J. Tannenthal on a. 1894 kirjutanud 60-aastaselt vanamehelt Mart Luur’ilt 130 lk. vanu laule, mõistatusi ja muinasjutte. Vanamees elanud Lehtse valla Kitsekülas, olnud haiglane ja töövõimetu. Noores eas olevat ta mõisas teol käinud, siis metsavaht olnud ja väikest rendikohta pidanud. Vanavarakorjaja, nimetanud vanakese viletsat tervislikku seisukorda, ütleb ta iseloomustuseks: “Muidu on meelespidamise võim tal tubli, võib tüdimata kui kaua rõemsal meelel juttu ajada noorpõlve mälestustest ja elujuhtumistest.”
A. 1910 on Järva-Jaani lähedal Einmanni vallas Kuie külas elanud rahvalaulik Mihkel Sperling, juba üle 90 a. vana (lauliku enda ütlemise järgi koguni 101 a.), kuid tervis olnud tal veel üsna korralik “ja hääl kole valju”.
Ta ise ütelnud oma laulmise kohta: “Ma laulan—lagi müriseb, koda kõldine kõliseb.” Laulik olnud veel lõbus ja kuraasikas vanamees. Nooremas eas olnud ta 25 aastat “kroonut teeninud” (madruseks olnud) ja nn. Krimmi sõjast osa võtnud. Korjajatele on ta ette laulnud mitukümmend vana rahvalaulu, muuseas ka sellest, kuidas teda soldetiks võetud:
Oh me vaesed teopoisid,
mõned ulgas mõisapoisid,
takka otsas tailipoisid,
kui meid võeti soldatiksa,
kodumaa kaitsejaksa. Jne.
Peale eesti laulude pakkunud ta korjajatele ka vene- ja poolakeelseid. Üht Mart Piiskus’e nimelist meest, kes a. 1913 oli 86 a. vana ning elas Albu vallas, on peetud üheks kuulsamaks Järvamaa laulumeheks. Temalt on palju laule kirja pandud. Neis esineb ka mõisa- vastaseid motiive, näiteks:
“Meie kubjas suur ja kuulus:
iga reede teumees röögib,
iga lauba laudib vaimu.
Kubjas ära tapeti,
Kubja pea raiuti…” Jne.
Laulud olevat ta teistelt õppinud vooris käies. Vooridega (“killaga”) käidud Riias ja Peterburis.
Järva-Jaani kihelkonnas Einmanni vallas Kerguta külas elanud 87 a. rahvalaulik Jüri Toll, kes samuti kui eelpool nimetatud Sperling madrusena “kroonut teeninud”, enne seda aga noores eas Einmanni mõisas teopoisiks ja sigadepoisiks olnud. Ta laulnud iseenda kohta:
“Laulik oli minu isagi,
laulik oli minu emagi,
laulik lapse kiigutaja —
laulik peab minustki saama!”
Mõisas seapoisiks olemise kohta on ta jutustanud, et leiba olnud väga vähe; jahud segatud aganatega segamini, leib olnud nii prahine, et pole tohtinud tulega ligi minna.
Mitmeid meeslaulikuid on olnud ka Peetri kihelkonnas, nagu Verner Reinult Viisu külas, Tõnu Tiklatt Kodasemal, Mart Tiisvald ja Mart Herbst Palukülas ja teisi. Ning seda nimestikku võiksime veel tublisti pikendada. Sellest igatahes nähtub, et pole õige, nagu oleksid vanasti ainult naised laulnud ja mehed hoopis vaikinud. Järvamaal on kindlasti mehedki aidanud muistset laululoomingut põlvest põlve edasi kanda ja edasi arendada.
Kuigi käesolevate ridade puhul pole võimalik teha üldist kokkuvõtet, võib ilma selletagi öelda, et naislaulikud on meestega võrreldes olnud siiski enamuses. Ja nende hulgas on olnud silmapaistvaid talente, kes rahvalaulude korjajatele veel umbes 35 a. tagasi on võinud ilma erilise vaevata esitada kasvõi sadakond laulu.
Üheks suuremaks ja andekamaks laulikuks on olnud Leenu Steinberg, kes on elanud Peetri kiriku lähedal Ämbra külas. Temalt on a. 1912, kui ta oli 73-aastane, kirja pandud 100 vana rahvalaulu, mis annavad tunnistust rikkalikust ja huvitavast repertuaarist. Need olevat Ammuta küla laulud, mis laulik olevat õppinud peamiselt oma emalt.
Samal ajal on Ammutast laule kirjutatatud Kadri Krüger’ilt, kes noores eas on mõisapõllul vaimuks käinud ja seal laule teistelt õppinud. Suure-Kareda (Esna) külas on heaks vanade laululude ja mängude teadjaks olnud taluperenaine Pauline Arme. Rikkalikud laulunurgad Peetri kihelkonnas on olnud veel Keri ja Palu.
Kehvas Keri saunakülas (Koigi vallas) olnud mitu lauliknaist. Nende hulgas kõige tublim Liisa Rentel, kellelt on saadud 85 laulu. (Sealsamas on leidunud ka andekas meeslaulik Jakob Virt, 81. a. v.) Palus on vana laulukunsti esitajaid olnud veel a. 1927, nagu Liisa Aron, Liis Rosenfeldt jt.
Üldse on Järvamaal vana rahvalaulu paremaks säilimispaigaks olnudki Peetri kihelkond. Sealtsamast kõrvalt Paide ja Anna kihelkonnast on kirjapanekuid hoopis vähem. Seevastu on esileküündivamaid lauluoskajaid leidnud ka Järva- Jaanis (Leenu Lutsik, a. 1911 90 a. v. ja Liisu Tippi) ja Koeru ümbruses (Kai Volter Salutaguses, Eeva Jakobs Kalita külas ja teisi).
Laulukorjandustes leidub huvitavaid teateid ka selle kohta, millal, kus ja kuidas on vanasti lauldud. Paljud vanad laulikud olid laule õppinud veel mõisapõllul töötades, nn. “vaimuks käies”. Nii mõisapõllul kui ka kodustel põldudel töötades on ikka lauldud, kui rahvast rohkem koos olnud, nagu sirpidega vilja lõigates, heinaloogu kokku riisudes, kartuleid võttes, aga ka sõnnikut laotades ja talgute puhul. Eriti on olnud kombeks laulda hulgakesi mõisateolt koju tulles, s.t. käies. Neil juhtudel on laulud olnud ka nagu töö raskuse ja väsimuse peletamiseks. Peale selle on rohkesti lauldud kiikede juures (kiigelaule ja mitmesuguseid muidki laule) ning pulmades. Eriti just pulmades olnud vahel palju laulikuid koos, mistõttu seal kujunenud sageli lauluvõistlusi. Mehed laulnud rohkem pühadel ja pidudel, ka kõrtsis istudes, vooris käies jne. Vanad laulud on hakanud moest minema ja ununema juba 60—70 a. tagasi (käesolevast ajast arvates).
Vanad kuldsuud, kelle mälestused ulatusid veel teoaega, on nüüd enamasti juba lõplikult vaikinud või väga vanaks jäänud. Kuid nende laulud ja viisid kõlavad siiski edasi, kõlavad meie päevil ja kõlavad veel kauges tulevikuski — enamasti kunstipäraselt kujundatud või muusikaliselt seatud soolo- ja koorilauludena. Lauldakse meie päevilgi põldudel, talgutel ja heinamail, kuid kõige võimsamalt ja hoogsamalt kõlavad nüüd laulud siiski suurtel laulu päevadel ja pidudel.
R. Viidalepp