Tema 40. surma-aastapäeva puhul
Eesti rahvuslikul ärkamisajal läinud sajandi teisal poolel oli üheks kesksemaks ja juhtivamaks tegelaseks —J. V. Januseni ja C. R. Jakobsoni kõrval —Jakob Hurt. Tema pidas peokõne esimesel eesti üldlaulupeol a. 1869, oli Eesti Aleksandrikooli peakomitee presidendiks ehk esimeheks aastail 1870—1883 ja Eesti Kirjameeste Seltsi esimeheks 1872 —1881. a. “Kuivõrd mõlemad organisatsioonid on teeninud rahva vaimse elu edasiviimist, on need tihedalt seotud Hurda nimega.” Kuid Hurt oli ka üheks ärkamisaja ideoloogiks, eesti rahva tolleaegsete taotluste sõnastajaks ja sihtide seadjaks. Hurda ja tema mõttekaaslaste kirikumeelsus ja leplik suhtumine sakslastesse viisid aga paratamatult kokkupõrkeni radikaalsema voolu ja selle juhi C. R. Jakobsoniga. Tekkis nn. ärkamisaja suurlõhe (a. 1878). Erakondadevaheline võitlus kandus varsti ka organisatsioonidesse ja mõne aasta pärast oli Hurt sunnitud lahkuma kõigilt juhtivailt kohtadelt. Siit peale tõmbus ta üldse tagasi avalikust tegevusest, asus a. 1880 Peterburi ja pühendas end edaspidi oma ametitöö kõrval ainult teaduslikule tööle, eriti aga eesti rahvaluule kogumisele, väljaandmisele ja uurimisele. Ja sellele alale kuuluvadki tema elutöö kõige tähtsamad saavutused. “Teeneline rahvusliku kultuuri uurija ja edasiarendaja ning arglik leplane poliitikas — need mõlemad kujud ühinevad Hurdas,” nii iseloomustatakse teda ühes kõige uuemas eesti ärkamisaja käsitluses (“Eesti Bolshevik” 1946, nr. 18, lk. 1342). 13. jaanuaril s. a. täitus 40 aastat Jakob Hurda surmast. Sel puhul tuletame siin meelde tähtsamaid momente tema tööst ja saavutustest eesti rahvakultuuri uurimise alal.
Juba oma lapsepõlves oli Hurdal võimalus tutvuda vanade laulude ja muude rahvapärimustega, mis tema kodukihelkonnas Põlvas olid siis veel hästi säilinud ja üldiselt käibel. Kuid teadlikum huvi nende ainete vastu ärkas temas siiski alles Kreutzwaldi “Kalevipoja” mõjul. Üliõpilasena, alates 1860-ndaist aastaist, hakkas ta suvevaheaegadel oma kodukohast tegema kirjapanekuid ning virgutas hiljem sellele tööle ka oma sugulasi ja sõpru. Mõne aasta pärast, olles Tartus kooliõpetajaks, võttis ta asja uuesti energiliselt käsile ning avaldas a. 1871 esimesed sellekohased üleskutsed ja pikema selgitava kirjutise “Mis lugu rahva mälestustest pidada” (“Eesti Postimehe lisaleht” 1871, nr. 26 ja 27). Kui järgmisel aastal alustas tegevust Eesti Kirjameeste Selts, kujunes see Hurda juhtimisel esimeseks ülemaaliseks rahvaluulekogumise keskuseks. Hurt oli selgusel selles, et eesti rahval on palju vaimse loomingu tooteid, mis on aga üles kirjutamata ja kogumata ning kalduvad seetõttu ununemisele. Eriti tähtsaks pidas Hurt vanu rahvalaule ning propageeris nende kogumist esimeses järjekorras. Eesti Kirjameeste Seltsis kõneles Hurt “vanavara” kogumisest peaaegu igal koosolekul. Et Seltsi ümber koondus haritumaid eestlasi ülemaaliselt, võtsid need Hurda äratussõnu kuulda ja vanavarakogumine kujunes tõesti rahvuslikuks harrastuseks ning Seltsi üheks väljapaistvamaks tegevusharuks. Kirjameeste Seltsi kogu sisaldab sõnalist vanavara 7.600 lk. või 11.500 numbrit. Silmatorkavalt palju oli kogutud rahvalaule —3800.
Hurda algatusel ja toimetusel asuti kogutud materjale ka trükis avaldama. Ilmus kaks köidet vanu rahvalaule — “Vana Kannel” I, mis sisaldab Põlva kihelkonna laule, ja II, mille sisuks on Kolga-Jaani vanad laulud; mõlemad köited ilmusid lõplikult a. 1886.
Kui Hurt Kirjameeste Seltsist a. 1881 lahkus, jätkas ta kogumistööd eraisikuna, pidades kirjavahetuse teel sidet oma seniste kaastöölistega. Ta käis ka ise kahel korral kogumismatkal setude juures, nimelt a. 1884 ja 1886 (seekord Vene haridusministeeriumi ainelisel toetusel) ning saatis välja omal kulul mõned korjajad just teatud kihelkondadesse, kus kohalikke töötajaid ei leidunud. Ometi oli sellest kõigest vähe, et jäädvustada rahvaloomingut süstemaatiliselt ja võimalikult kõigist paigust, nagu Hurt oli plaanitsenud juba üliõpilasaastaist alates. Tähtis pööre tuli kogumistöösse aastal 1888. Nüüd tuli Hurt õnnelikule mõttele rakendada rahvas ise oma minevikupärimuste kogumisele. Selle aasta algul avaldas ta kahes tähtsamas eesti ajalehes (“Postimehes” ja “Olevikus”) oma kuulsa üleskutse “Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”, mis on otse klassiline oma haaravate põhjenduste, täpsete juhiste ning üksikasjaliste küsimustega. See üleskutse leidis harukordset tähelepanu ning äratas usinale kogumistööle sadu isikuid, mehi ja naisi, noori ja vanu, haritlasi kui ka vaevalisi kirjaoskajaid. Rahvaluulekogumine kujunes Hurda juhtimisel läinud sajandi lõpul rahvuslikuks suurettevõtteks, mida ei seganud parteilised vastuolud ega välieedkl võimud. Juba sama aasta lõpuks oli Hurdal üle 200 kaastöölise ja väärtuslikku materjali oli kokku kantud enam kui sisaldus kõigis varemale korjandusis. Kuid Hurt ei olnud ainult algataja ja üleskutsuja, vaid ta suutis seda ettevõtet ka aastate viisi asjatundlikult juhtida: sissetulnud saadetiste kohta avaldas ta ajakirjanduses järjekindlalt aruandeid, kus iga saadetis leidis väärtusele vastava hinnangu, kus alatasa ilmus veel täiendavaid juhiseid, üleskutseid jne. Just pidev aruannete ilmumine oli selleks tõuketeguriks, mille tõttu kogumistöö arenes esialgu tõusvas tempos mitmeid aastaid ning kestis üldse kuni Hurda surmani. Vabatahtlikke kaastöölisi ehk korrespondente oli Hurdal kõigi kogumistöö aastate jooksul kokku umbes 1300.
Täpne arvuline kokkuvõte Hurda vanavarakogu sisalduse kohta koostati omal ajal Eesti Rahvaluule Arhiivis. Kui kaasa lugeda ka seo materjal, mis koguti Eesti Kirjameeste Seltsis, siis saame alljärgnevad arvud. Kogu koosneb 170 köitest (juba H. ise laskis sissetulnud käsikirjad raamatukujuliselt kokku köita), kogusummas 122. 317 lk. Sisuliseks koostiseks on: 51.000 rahvalaulu, 76.000 vanasõna ja kõnekäändu, 44.000 mõistatust, 17.000 rahvajuttu (muinasjutte, muistendeid, naljandeid jne.) ja 73.000 punkti uskumusi ja kombeid, kokku seega folkloristlikku ainestikku 261.000 punkti või numbrit. Peale selle leidub ses käsiklrjakogus rohkesti keelelisi, etnograafilisi, kultuuriloolisi, ajaloolisi ja muusisulisi teatmeid.
Hurda vanavarakogu oli kuulus juba ta enda elupäevil. Sellest kõneldi rahvusvahelistel folkloristlikel kongressidel, see tõi talle kiituskirju ja mõne medaligi (näit. Vene Keiserlikult Geograafia Seltsilt a. 1904). Selle väärtus on aastatega ainult kasvanud, mitte vähenenud. Hurda rikkalik ja kõrgetasemeline rahvaluulekogu on usaldatavaks varaaidaks eesti folkloristlikule uurimistööle. Hurda ettevõtte edukus ja populaarsus on andnud tõuget teiselegi samasugusele korjandusele (M. J. Eisen) ja on kaudselt mõjustanud hilisemaidki sellealallsi üritusi, nii et Eesti on tõusnud kogutud rahvaluule rohkuselt suhteliselt rikkaimate rahvaste etteotsa kogu maailmas.
Hurda kogu erilist tähtsust kriipsutavad alla veel järgmised faktid. Pärast H. surma viidi tema korjandused Soome ja olid hoiul Soome Kirjanduse Seltsis. Tänn sellele, et H. materjalid olid kogutud süstemaatiliselt ja teaduslikul alusel, olid need soome uurijatele oluliseks abiks nn. ajaloolis-geograafilise uurimismeetodi väljaarendamisel. See omakorda jälle põhjustas senise “Kalevala” uurimise täieliku ümberhinnangu, ja selgus, et õige mitmed runode algallikad põlvenevad Eestist.
Mitte ainult rahvaluule kogujana ei ole H. jäädvustanud oma nime, vaid ka eesti rahvalaulude trükkitoimetajana on ta suutnud teostada enam kui kõik varemad ja hilisemad väljaandjad ühtekokku. Juba Kirjameeste Seltsis oli tal valmis kindel kava, kuidas kõik kogutav ainestik trükis välja anda. Kuid kitsad kirjastusolud ja piiratud materiaalsed võimalused ei lubanud siin teostada kuigi palju. Nagu juba nimetatud, ilmus Kirjameeste Seltsi päevil 2 köidet “Vana kannelt”. Oma elu lõppaastail alustas Hurt uuesti rahvalaulude suurväljaande setudelt kogutud rahvalauludega, millele võeti lisaks veel Räpina ja Vastseliina laulud. See teos ilmus kolmes köites pealkirja all “Setukeste laulud” I k. — 1904, II k. — 1905 ja III k. 1907. Nendes on avaldatud 1975 lauluteisendlt 2401 lk-l. Hurt suri viimase köite trükkimise ajal; selle trükiparandusi oli ta lugenud veel haigevoodis. “Setukeste laulud” on eesti rahvaluulekirjanduses senini ületamatuks kapitaalteoseks. — Peale nende lauluväljaannete on Hurt avaldanud uurimuse eesti rahvaomasest astronoomiast (“Eesti astronoomia”, 1899; ilmunud ka saksa keeles) ja lühikese etnograafilise ülevaate setudest ja nende rahvaomasest kultuurist (ilmunud saksa ja vene keeles a. 1904—1905). Setude kohta oli Hurdal teoksil pikem uurimus ning setu keele grammatika ja sõnastiku koostamine, kuid surm tuli ennem vahele kui ta need tööd teostada suutis.
Hurda surma puhul otsustati tema töö jätkamiseks asutada eri muuseum. Sellest algatusest kujunes tegelikult välja Eesti Rahva Muuseum — eesti materiaalse rahvakultuuri uurimise keskus. Spetsiaalselt Harda ja teiste eesti vaimse vanavara kogude hoidmiseks asutati a. 1927 Eesti Rahvaluule Arhiiv, mis praegu moodustab Rahvaluule Osakonna Riikliku Kirjandusmuuseumi juures. Nii on Jakob Hurt oma elutööga rajanud püsiva aluse eesti rahvakultuuri uurimisele.
R. Viidalepp