Jõulud on meil kõige tähtsamad pühad aasta ringkäigus ja nad on seda olnud juba kauges minevikus. Küllap sellest tingituna on need pühad ka väga sisse juurdunud ja rahvas on vanasti pidanud neid ikka rohkem päevi, kui kalendris ette nähtud. Paiguti on pärast jõulupühi peetud veel noorte kooskäimisi (näit. setude “istjad”) ja käsitöötalguid, mis veelgi aitasid pikendada pühademeeleolude ja lõbustuste kestust.
Kesktalvel on muiste pühi pidanud paljud rahvad, ja mitte ainult põhjamaalased. Ka kreeklastel, roomlastel ja muistseil germaanlastel olid juba enne ristiusku oma kesktalvised pühad ja pidustused. Enamasti on need talvised pühad olnud ikka ühenduses päikesekultusega ning eeloleva aasta viljakuse mõjustamise ja edendamisega. Hiljem on kristlikud jõulukombed igal pool vanu rahvapäraseid uskumusi ja tavasid unustama sundinud ja teisendanud.
KA EESTI JÕULUKOMBED,
nagu me neid üleskirjutiste põhjal tunneme lähemast minevikust (umbes läinud sajandi lõpust), koosnevad mitmest kihistusest ning sisaldavad nii kristlikke kui paganlikke aineid. Seejuures näit. nii populaarne jõulutunnus kui jõulukuusk on meil võrdlemisi hiline, alles läinud sajandi lõpul saanud üldisemalt tuttavaks. Jõulupuu algkodu on teatavasti Saksamaal, kust see peamiselt alles 19. sajandil levis teistesse maadesse. Meil on veel üsna hiljui leidunud kohti, kus jõule on jõulupuu asemel pühitsetud põrandale laotatud õlgedega. Jõulupuuga võrreldes veelgi hilisem on meil jõuluvana, valge habemega vanamees, kes lastele jagab kingitusi, tuntud peamiselt linnades.
Kui tahame luua usaldatavat pilti endisaegseist eesti jõuludest, peame tegevuspaigana kujutlema keskmist talukohta, eriti selle
REHETUBA
kõvakstallatud savipõrandaga ning suitsunud seinte ja partega. Kui piirduda ainult tähtsamate momentidega, peame tingimata käsitlema jõuluettevalmistusi, jõuluõlgi, jõulutoite ja jõulumänge.
Linlane võib pühad võrdlemisi järsult “sisse võtta”, kuid maal on näit. jõulude tulek toonud kaasa terve rea eri töid ja toiminguid. Kuigi jõulud on külmal aastaajal, on siiski olnud kombeks teostada kogu elamus enne pühi suurpuhastus. See tähendab tülikaid töid nii meestele kui naistele: korstna, ahjukerise ja lõõride puhastamine tahmast, eluruumide valgendamine lupjamise teel; põrandate küürimine (kui oli laudpõrandaid), voodite ja magamisesemete puhastamine ja tuulutamine, köögiinventari läikimahõõrumine, pesupesemine. Ning siis tulid veel need päris suurtööd: seatapmine ja erilist osavust nõudev õlletegemine, kõnelemata vorstitegemisest ja igasugusest küpsetamisest-keetmisest. Kui tarvitati küünlavalgust, tuli enne pühi lambarasvast küünlaid kasta. Veel pidi kogu pere pühadelaupäeval ühiselt saunas käima. Meestel tuli metsast heina tuua, pühiks küttematerjali käepärast muretseda jne. Kõigi nende arvukate töödega pidi õigeks ajaks valmis jõudma, et õhtuvidevikus lumiseid teid pidi sõita kiriku juurde või jälle koguneda külakoolimajja, kus mõni auväärne taat pühaliku häälega luges jõuluevangeeliumi. Alles pärast seda algas — võiksime ütelda — jõulurahu.
SÖÖMISELE
panid vanad eestlased jõulupühil suuresti rõhku. Kui ka muidu võib-olla aganaleiva-silgu-kaljaga kõhtu täideti, siis jõululauale katsuti ikka midagi paremat muretseda, vähemalt aganateta leiba, sealiha ja tanguvorsti. Liha juurde keedeti veel kapsaid või kartuleid, vahel tehti ka suppe ja putrusid. Külmtoitudest söödi, kui oli, võid, heeringaid, sülti jne. Kui jõuluõhtul kirikust tagasi jõuti, toodi kohe lauale kerisel soojendatud vorste ja sealiha. Vanarahva käsituse järgi pidi jõuluajal võimalikult rohkesti sööma, eriti just esimesel jõuluööl. Leidub teateid, mille järgi peaks jõuluööl sööma seitse, üheksa või isegi kaksteist korda. Selleks seisis toit kogu aja laual, samuti õllekannud. Kellel aga isu tõusis, see sõi ja jõi. — Lääne-Eestis tuntakse sea-kujulist jõuluks küpsetatud leiba (**jõuluorikas**), mis kogu pühade aja pidi seisma söögilaual; hiljem hoiti seda viljasalves kuni kevadise karjalaskmiseni ja jagati siis loomadele. — Jõuluaegne suur söömine peab rahvapärase arusaamise järgi positiivselt mõjustama järgmise aasta saaki. Jõulud on vanasti olnud uue aasta alguseks. seetõtu on jõulu- ja näärikombed osalt ühised. On usutud: kui aasta algul (esimesel päeval) on laud hästi kaetud ja kõigil kõhud täis, siis on lugu nii kogu aasta kestel!
Nagu juba öeldud, olid vanasti tähtsaks jõulutunnuseks
JÕULUÕLED.
Nende sissetoomist nimetati jõulude toomiseks. Uksel toimus sel puhul traditsiooniline kahekõne. Teretati ja küsiti, kas jõulud võivad sisse tulla. Sellele vastati muidugi jaatavalt. Ka öeldi näiteks: “Tere, tere, jõulukesed, jääge meile kolmeks päevaks!” Või muud seesugust. — Õlgedega kaeti osa eluruumi põrandat. Õlgedel istuti ja lamati, vahel magatigi, seal mängiti ka mitmesuguseid jõulumänge. Jõuluõlgedega on olnud ühenduses
ENNUSTAMISKOMBEID.
Üldtuntud on järgmine: võetakse peotäis sirgeid õlgi ja visatakse tüükaidpidi vastu toalage või reheparsi. Kui jäi palju kõrsi pragudesse rippuma, järeldati sellest head viljasaaki eeloleval aastal. Niimoodi püüti ennustada ka üksikute viljaliikide (rukki, nisu, odra jne.) saake. — Põrandal olnud jõuluõlgedele omistati maagilist tähtsust; neid viidi orasepõllule, et seega edendada viljakasvu, nendega suitsutati kariloomi jne. Jõuluajal valmistati õlgedest mõningaid väikesi esemeid (jõulupoiss, näärimüts jne.) ja mänguabinõusid.
Õlgede sissetoomine jõulupühil on rahvusvaheline komme, mis põlvneb eelkristlikust ajast. Seda on püütud mitmeti seletada. Nii on näit. väidetud, et seda tehti vaikuse saavutamiseks. Sest usuti, et jõulude ümber, sel kõige pimedamal ajal külastavad surnude hinged oma endist kodu. Neid püüti väärikalt vast võtta: hoiduti mürast ja kolinast, pandi neile sööke välja, sauna aga jäeti pärast vihtlemist viht ja veekapp. Surnute heatahtlikkus ja rahulolu usuti kasuks tulevat elavate heakäekäigule ja majanduslikule edule.
Kuid vanade eestlaste jõulud ei seisnenud siiski ainult hoolsas kõhutäitmises ja vaikiolemises, vaid väga tähtis koht oli ka
JÕULUMÄNGUDEL.
Meie rahva mängurepertuaaris on hulk mänge, mida vanarahva mäletamise järgi on esitatud kas ainult või peamiselt jõulupühil ja mida seepärast kutsutakse jõulumängudeks.
Kui jõulud olid lõbusad mängupühad, siis on vanemal ajal mänguõhtud alanud juba enne pärispühi, hiljem on aga kujunenud alguseks keskmine püha. Ning mänguhooaeg on kestnud vähemalt kolmekuningapäevani. Muidugi ei mänginud igaüks eraldi oma kodus, vaid selleks koguneti külas mõnda suuremasse talutarre või isegi külakõrtsi. Mänguõhtuist on võtnud esijoones osa noored poisid ja tüdrukud, kuid ka elurõõmsaid vanu on ilmunud sinna noori õpetama.
Et jõulumänge esitati rehetubades, kus põrand oli kaetud õlgedega ja pea kohal seisid talad ja parred, siis on sellest jäänud mõningaid omapäraseid jooni meie vanadesse jõulumängudesse: paljudes mängudes kasutatakse õlgedest tehtud kujusid või palmikuid, samuti taladesse ja partesse kinnitatud nööre; mitmes mängus tuleb arvestada kukkumisvõimalustega, nii et nende teostamine poleks olnud võimalikki katmata põrandal.
Õlgedel ja õlgedega mängitud jõulumängudest on kõige populaarsemad kingsepamäng (kingsepa silma pistmine),
PASSILÖÖMINE JA TEDRELASKMINE.
Kingsepamängus kasutatakse õlgnuutidest moodustatud kolmjalga või nukku, mis asetatakse põrandale seisma. Mängitakse kahekesi. Üks on “kingsepa” kaitsja, teine tuleb saapaid tahtma, pikk kepp käes. Kui talle saapaid ei lubata teha, ähvardab ta “kingsepa” ümber tõugata. Kuid teine kaitseb ja juhib kepi kõrvale. Seejuures käib kepp jalge vahelt ja torkaja on seljaga “kingsepa” poole. — Passilöömist mängitakse samuti kahekesi. Lihtsamal kujul seisneb see üksteise peksmises õlgnuutidega. Üldisemalt algab aga dialoogiga (Kus sa käisid? Kas passi on? jne.) ja areneb siis teineteise löömiseks kordamööda (püütakse lüüa istmikule — “passile tempel alla”). Mäng näib parodeerivalt kajastavat seda aega, kui passid kui isikut tõestavad dokumendid esmakordselt tarvitusele tulid. — Tedrelaskmisel tuleb istuda toobripuule, mis toetub kahele nöörist aasale, ja niisuguses seisundis lüüa maha müts, mis on asetatud toobripuu ühte otsa.
SPORTLIKKE JA OSAVUSTNÕUDVAID MEESTEMÄNGE
on jõulumängude hulgas veel muidki, nagu rebasepüüdmine (kaks hoiavad nöörist silmust, kolmas peab läbi minema), laeva pööramine (kahel paralleelsel köiel end ümber pöörata), rätsepaeksam (ümmargusel pudelil istudes nõelale villane lõng silmast läbi ajada), kiisapüüdmine, leiva ahju viskamine, meelakkumine, hobuserautamine jne. — Meesnoorsugu on jõuluõlgedel harrastanud ka päris tavalisi jõukatsumismänge, nagu maadlust, mustlasmaadlust, sõrmevedamist, kaikavedu jne.
Teise suurema rühma meie jõulumängude repertuaaris moodustavad
LAULUMÄNGUD,
mille esitajaks on olnud peamiselt naisnoorsugu. Laulumänge on olnud mitu tüüpi. Mõnes mängijad moodustavad kaks rinda, mis lauldes üksteisele kordamööda lähenevad ja kaugenevad, näit. rikka ja vaese mäng, linnamäng jm. Osa mänge on ringmängu-taolised (üks mängija ringi keskel, püüab sealt mängu lõpul välja tulla), nagu aiamäng, linnumäng, kassimäng, hobusemäng, seamäng jne. — Nõelamängus, sõelamängus ja pajamängus kujutatakse nimetatud esemete laenamist või ostmist. Eri iseloomuga on leinamäng (Setus “mõrsjakooletamine”), pulmamäng, siimonimäng jmt.
JÕULUAEGSETE NALJATEGIJATENA
esines vanasti veel loomadeks ja lindudeks moonutatud inimesi: karu, hunt, metshobune, sokk, kits kurg, hani, part jne. Kehakatteks oli neil harilikult ikka pahupidi kasukas. Jõuluhani on tuntud peamiselt saartel ja temal on olnud ka pedagoogilisi ülesandeid: küsida väikestelt lastelt salme ja kontrollida nende lugemisoskust. — Mitmeid omapäraseid jõulumänge on kirja pandud setudelt.
On põhjust arvata, et jõulu-aegsed koosviibimised mänguõhtud on üldse mõjunud kaasa meie rahvamängude ja rahvalauludegi levimisele ja elushoidmisele. Jõulumängudega on vahel seotud ka endeid ja uskumusi.
Postimees, 24 XII 1941