Sargvere kool on Paide rajoonis üks vanematest. Esimesed kindlad andmed selle olmasolu kohta on aastast 1835. Samal ajal oli lähemas ümbruskonnas veel neli kooli, nimelt Kodasemal, Palus, Päinurmes ja Esnas, kusjuures Esna vallakool oli kõige vanem, asutatud 1820. aastal. Järgmine oli Palu vallakool, asutatud 1829. aastal. Sargvere kool oli järjekorras kolmas, 1835. aastal oli see kindlasti olemas. Seega võib kool 1985. aastal tähistada oma 150. aastapäeva. Varemalt töötas kool Nurmsi külas, kus viimane koolimaja on veel praegugi alles.
Vallakool oli omal ajal ainuke rahvale kättesaadav hariduskolle, kus omandati kirjaoskus ja vähesel määral ka raamatutarkust. Tänapäeva koolidega võrreldes oli vallakooli algus vägagi primitiivne. Sargvere kooli kohta ongi teada, et see töötas esialgu Nurmsi külas Jalapuu talu eeskambris. Kambrid olid ilma kütteta, sooja õhku lasti sinna rehetoast. Kui aga reheahju köeti, hoiti esialgu välisuksed lahti, et suits välja pääseks, sest maja oli ilma korstnata. Nii oli ruum ilmselt jahe. Mööbliks oli olnud üks pikk laud ja paar pikka pinki… Ega kõik laua äärde mahtunudki, sest lapsi tulnud kokku palju: 1867. aastal olnud 39 koolilast ja 51 ühepäevalast… Siiski peeti kooli ka niisugustes rasketes tingimustes, õpetati ja õpiti. Aegapidi kool arenes ja tugevnes, sai omaette maja, vajalikku koolimööblit ja õppevahendeid. Aastate jooksul on siin sajad ja tuhanded noored inimesed haridust saanud. Täpset arvu on esialgu võimatu anda, aga seda on vaja selgitada. Võib-olla on enamikul selle kooli lõpetanuil tulnud ellu astuda ja töötama hakata siin omandatud teadmistega. Kuid palju on neidki, kes on edasi õppinud ja töötanud mitmesugustel erialadel. Mõned kunagised lõpetajad on hiljem oma kodusesse kooli tagasi tulnud õpetajana (Ain Arulaane, Elli Kommendant jt.).
Meenutame mõningaid mälestuskilde Sargvere koolist. Otto Viide astus sellesse kooli 15. oktoobril 1901. Tema on rääkinud esimesest koolipäevast:
“Mina sain eile 10 aastat vanaks ja täna oli esimese koolitalve esimene päev. Ma olin terane poiss olnud: enne kooliminekut oli mul juba iseseisvalt kümme päeva kartuleid võetud ja sellega olin ma kolma omateenitud rubla omanik. Kuid sellele vaatamata sain ma koolis juba esimesel vahetunnil karistada.
Pärast esimest tundi lasti koolilapsed välja. Ja mina hakkasin naljaviluks tuttavat poissi taga ajama. Seda aga nägi trepil vaatav õpetaja. Ja kui ma hakkasin uksest koolituppa minema, nabis ta minu kinni ja küsis: “Miks sa teda taga ajasid?” — “Muidu…” — “Tule seisa siin.”
Ja ta viis mu seisma kantsli ette seljaga terve klassi poole.”
Nähtavasti sama kooliõpetaja ajast on kirja pandud veel teinegi episood:
“Olin ise pealtvaatajaks, kui Nurmsi küla koolimajas kooliõpetaja Georg Rei ajal mõned koolipoisid said 10–15 hoopi paljale ihu tagapoolele. Kohtumõistjaks ja otsustajaks oli koolivanem Otsa-Hindreku poole talu omanik Mangel Anvelt. Poiste süüks oli varastatud kana müümine ja saadud rahaga viina ostmine.
Kuid seekord palju ei puudunud, et ma isegi oleksin võinud peksa saada. Sest meeleägeduses — kaitstes oma odraleiva pala — lõin raamatukotiga Kleemeti perepojale pähe. Kuid silmas pidades minu korralikku ülalpidamist kuni pahanduseni ja küllap ka seetõttu, et ma igal suvel olin hoidnud koolivanema lambaid, minu süütegu loeti vabandatavaks ja häbiväärne karistus läks minust noateral mööda.”
Tolleaegne algkool erines mitmes suhtes nüüdseist koolidest. Üks oluline erinevus oli selles, et seal oli peale tavaliste õpilaste ka hoopis vanemaid ja suuremaid, kes käisid kordusõppustel üks kord nädalas (näiteks enne leeriminekut). Teine iseärasus oli selles, et maa-algkoolid töötasid lühema kavaga kui linnas asuvad algkoolid — sügisel alustasid hiljem ja kevadel lõpetasid varem, et õpilased saaksid kauem karjas käia. Ja need olidki sõna tõsises mõttes karjalaste koolid.
Nende ridade kirjutajal on veel hästi meeles koolitee algus 1913. a. sügisel. Ma olin juba mitu aastat karjas käinud ja ikka koos koeraga. Kui oli kooliminek, ei tahtnud koer kuidagi maha jääda ega tagasi minna. Kui ma teda tagasi tõrjusin, püüdis ta varjatult siiski kaasa tulla. Lõpuks jõudsime mõlemad koolimaja juurde välja. Ja mis selgus? Seal oli terve kari koeri koos! Sest õige mitmel teiselgi karjapoisil oli koer kaasa tulnud.
Minu esimeseks õpetajaks oli väikesekasvuline Marta Paukas, kes oli juba mõned aastad töötanud Sargvere koolis. Esimesel õppeaastal töötas see kool veel tsaariaegsete kommete kohaselt: koolipäeva hommik algas palvega, mida luges keegi õpilastest, palvet loeti ka enne söögivahetundi, laupäeval aga lõppesid tunnid ühise lauluga. Kahel järgnenud kooliaastal enam palveid ei loetud.
Õpilasi oli kahesuguseid: alalised, kes käisid koolis 6 päeva nädalas, ja nn. ühepäevalised, kes käisid kas kord nädalas või üle kahe nädala. Kevadel kutsuti mõnikord kooli nooremaid lapsi, kes alles järgmisel aastal pidid õppima asuma. Seetõttu oli laupäeviti lapsi nii tihedasti, et istumisruumist tuli puudus kätte.
Kooliruumide kütmisel ja koristamisel valitses iseteenindamise põhimõte: poisid kütsid kordamööda ahjud, tütarlapsed pühkisid luuaga põrandad.
Koolil oli väike orel, mille toetusel peeti lauluharjutusi.
Õpilasi oli 30–40, mitmesuguste eelduste ja võimetega, kuid ega kool erilist äratust ei andnud — koolil puudus siis raamatukogu. Mäletan üht väikest poissi, kel oli kunstilisi kalduvusi: taskunoaga oskas ta valmistada huvitavaid sule- ja krihvlitoose (siis kirjutasid algklasside lapsed krihvliga kivitahvlile, paberile kirjutati aga terassulgedega). Tutvusin õpilasega, kes tõi mulle näha oma kirjandluslikke katsetusi (olin ise siis juba algkoolist läbi). Hiljem pole neid enam kohanud ega tea, mis neist sai. Väljapääs külaolude kitsusest ja piiratusest oli küllaltki raske. Isegi arstiabi polnud üldiselt kättesaadav. Ühel õpilasel oli nägemishäire — nägi esemeid kahekordselt. Kuid kooli külastanud arst ei osanud talle nõu anda. Alles täiskasvanuna sai ta endale korrigeerivad prillid.
Distsipliini püüti hoida karistustega. Tavalisem oli nurka panemine või pärast tunde õppima jätmine. Üks suurem “ühepäevaline” poiss, kes oli suitsetanud, pandi teiste ette seisma ja anti talle suhu takkudest keeratud plotski.
Kevade lähenedes peeti vahetundidel lumesõda ja ehitati lumekindlusi. Teises klassis oli meesõpetaja (Jüri Kalm). Tema lõi mõnikord kaasa lumesõjas ja see oli poiste meelest väga tore.
Kui mina õppisin kolmandas klassis, oli õpetajaks Andres Rõuk, kes hiljem töötas Paides ja koolijuhatajana palju aastaid Aegviidus. Tema ajal tehti Sargvere koolis enne jõulupühi mitmekesise kavaga pidu ning kutsuti külla Valgma kooli õpetaja ja mõned õpilased.
Sargvere algkool lõpetatud, läksime nelja poisiga eksamile, et jätkata õpinguid Paide linnakoolis, kuid kukkusime kõik läbi matemaatikas — meie ei tundnud kümnendmurdusid! Oli vaja õppida ka linna-algkooli kolmandas klassis, et siis uuesti eksamile minna.
Alles siis sai meile selgeks maa- ja linnakoolide erinevus, mida me enne ei teadnud.
— Richard Viidalepp (Sargvere koolis õppinud 1913–1916)
Võitlev Sõna, 11 I 1983
