Igapäevases elus me puutume sageli kokku mõistetega, nagu “rahvaluule”, “rahvalaul”, “„”rahvajutt”, “rahvaviis” jne. Kõigi niisuguste mälestusmaterjalide, nii sõnalise kui helilise rahvaloomingu keskseks hoiupaigaks ja uurimisasutiseks on Eesti Rahvaluule Arhiiv, mis asub Tartus, Aia t. 42, ja kuulub ühe eriosakonnana ENSV Riikliku Kirjandusmuuseumi juurde.
Saksa imperialistlik vallutussõda on toonud meie maale ja rahvale erakordselt suuri kahjusid ja kannatusi. Eriti palju on saanud kannatada Tartu linn, mis on suurelt osalt maha põlenud. Nagu üldiselt teada, on selle sõja tõttu saanud raskeid kahjustusi ka paljud meie kultuuriasutised nii Tartus kui mujal. Kuid Eesti Rahvaluule Arhiiv on sõjast jäänud siiski kahjustamata, tänu õigeaegsele evakueerimisele. Kõik tähtsamad arhiivi materjalid olid sõja lähenemisel evakueeritud maale, osalt Lõuna-Tartumaale (Aru mõisa), osalt Põhja-Viljandimaale ja Läänemaale. Et Tartus on sõjast alles jäänud ka see muuseumi maja, kus eesti rahvamälestusi on hoitud juba ligemale 20 aastat, siis on arhiivi taastamine osutunud üsna hõlpsaks, välja arvatud ainult transpordiraskused. Olulisemad materjalid on juba kohale toodud ja korda seatud ning nende kasutamine uurimise otstarbel on jälle võimalik. Ühenduses sellega tõuseb pävakorda ka kogumistöö organiseerimine.
Möödunud saksa okupatsiooni ajal oli töötamine eesti rahvaluuleteaduse alal üsna piiratud ja kokku surutud. Rahvaluule Arhiivi kauaaegne juhataja dr. O. Loorits tagandati omalt kohalt, asutise koosseis vähendati, siis võeti järk järgult ära ruumid ning lõpuks likvideeriti Riiklik Kirjandusmuuseum täielikult, liites selle alaosakonnad Tartu Ülikooliga. Arusaadav, et niisuguses olukorras jäi soiku ka kogumis- ja uurimistöö. Nüüd, kus igal alal käib hoogne ülesehitustöö ja sõjajälgede kaotamine, tulevad endised tööd ja suunad taastamisele ka rahvaluule alal.
Siin tuletame meelde kõigepealt kogumistöö jatkamist. Oleks väga soovitav, et need, kes varematel aastatel on rahvaluulet kirja pannud, nüüd selle töö võimaluste piirides jälle uuesti käsile võtaksid. On ju tõsi, et meie vanavarakogud on üsna suured ja sisugi poolest rikkalikud; on muidugi õige, et eel tööpõllul on tähtsaid materjale kokku kantud juba Jakob Hurda ja M. J. Eiseni juhatusel ja veel hiljemgi, kuid sellest hoolimata on ka meile jäänud veel mõndagi teha ja viimistleda. Vanade järvakate mälestusmaterjal pole veel kõik korjatud ega tulevastele põlvedele talletatud ja seda just töökäte puudusel. Peale selle aga tekib rahvaluulet ühtelugu juurde, ja see vajab samuti korjamist ja uurimist.
Kui Jakob Hurt a. 1888 avaldas oma kuulsa üleskutse «Paar palvid eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”, ei leidnud see Järvamaal mitte soovitaval määral tähelepanu, võib olla selle tõttu, et siin oli ajalehelugejaid siis veel vähevõitu. Hiljemgi pole järvakad kahjuks osutanud küllaldast erksust sellesisulistele üleskutsetele reageerimisel. Sellest tingituna on siit rahvamälestusi arvukamalt kirja pandud ainult paarist kihelkonnast (Ambla ja Koeru), mujalt aga üsna vähe. Seda viga oleks veel võimalik parandada. Igasse valda oleks vaja vähemalt 1—2 isikut, kes võtaksid endile kohustuse panna kirja oma kodukohast igasuguseid rahvamälestusi ja saata need Eesti Rahvaluule Arhiivile. Iga kirjaoskaja inimene saab niisuguse korjamistööga teha tähtsaid teeneid nii oma kodukohale kui ka meie rahvaluuleteadusele. Sest hea materjalikogu väärtus ei vähene kunagi, ja eeskujulik korjaja jäädvustab oma nime samuti kui usaldatav uurija. Kogutav mälestusmaterjal ise on aga väga tähtsaks ja hinnaliseks vahendiks endise eesti elu ja vaimukultuuri tundmaõppimisel.
Mida koguda? Igasuguseid rahvalaule, mänge, jutte, vanasõnu, mõistatusi jne. Üksikasjalisi näpunäiteid, mida ja kuidas koguda, leiavad kaastööhuvilised raamatust “Tööjuhiseid rahvaluulekogujaile”, mis tasuta välja saadetakse.
Vastavalt praegusele ajale, tuleks erilise tähelepanuga koguda veel niisuguseid rahvaluuletooteid (laule, jutte, vanasõnu), mis kajastavad töörahva võitlust parema tuleviku eest, nagu streike, revolutsioone, maareformi, Suurt Isamaasõda jm. Samuti tuleks koguda ja meile saata hiljutise saksa okupatsiooni ajal tekkinud ja levinud saksavastast pilkeluulet (laule, jutte jm.). See iseloomustab hästi eestlaste hoiakut sakslaste suhtes, ning vajab seetõttu korjamist uurimismaterjalina ja alalhoidmist ka järgmiste põlvede jaoks.
Kõiki — vaatamata haridusele ja vanusele, kes oleksid valmis osa võtma eesti rahvamälestuste korjamisest, palutakse endast lahkesti teatada aadressil: Eesti Rahvaluule Arhiiv, Aia t. 42, Tartu. Tööks vajalisi juhiseid ja küsimuslehti saadetakse tasuta. Suurte ja väärtuslike korjanduste eest antakse preemiaid.
R. Viidalepp