Jaanipäev on oma nime saanud küll piibli Ristijast Johannesest, kuid selle päeva kommetel on siiski väga vähe tegemist Johannese isikuga. Palju enam leiame eesti jaanipäeva kommetes ja ebausus, jaanitulede põletamises ja muis selle päevaga seotud traditsioonilistes toimingutes niisugust, mis on mälestuseks eelkristlikust valgusepühast, mida pühitseti suvisel pööripäeval.
Jaanipäeva rahvaomasele veetmisele on iseloomulik jaanituli, mis Eestis on esinenud kuni viimaste aastateni. Seda kippus küll segama uudne võidutule traditsioon.
Endisel ajal on jaanituli (murdeti “jaanik”, Muhus “leedu e. leedutuli”) olnud teatud külakonna rahva ühisettevõtteks. See tehti mõnele küla lähedal asetsevale kõrgemale künkale või mäele ja sellest tõttasid osa võtma nii noored kui vanad. Tuletegemine on sündinud ikka jaanipäeva eelõhtul (jaanilaupäeva õhtul), mitte aga jaanipäeval. — Igal pool ei toimunud jaanitule tegemine ja põletamine ühtemoodi. Õige sageli valiti jaanituleks tühi tõrvatünn, mis täideti põletusmaterjaliga (puudega, kändudega) ja asetati siis kõrge lati otsa põlema, et paistaks võimalikult kaugele.
Peamiselt Lõuna-Eestis on olnud kombeks kanda kokku suur hunnik hagu ja risu ja see siis ühiseks rõõmuks ära põletada. Muhus tehakse ühe püstilöödud lati ümber, mille latva on jäetud okstest tutt, toorestest kadakatest püramiid, mida nimetatakse “leedutorn”. Torni ehitamisel on seal tegevad olnud nii vanad kui noored ja kadakaid on kokku veetud ka hobustega. Ettevalmistusi jaanituleks tehakse juba varem, mõnikord isegi eelmisel päeval, kuid tuli süüdatakse siiski jaanilaupäeval alles pärast päikese loojenemist.
Nagu öeldud, leegitseva jaanitule juurde kogunes palju rahvast, nii vanu kui noori. Seal lauldi, mängiti ja tantsiti, vesteldi ja naljatati, lõbutseti ka kiikedes, kui tuletegemine toimus kiigeplatsil. On olnud kombeks, et kõik, kes tulid jaanitulele, pidid mõnesugust põletusmaterjali kaasa tooma ja tulle viskama. Sellele on vaadatud ka kui ohvrile, mis pidi edendama viljakasvu. Kui jaanituleks kasutati vana kalapaati, loodeti sellest head kalaõnne. — Üldse on jaanitulele omistatud mitmesugust maagilist mõju ja tähtsust ning lauldud:
Kes ei tule jaanitulele,
selle odrad ohakased,
kaerad kasteheinased!
Nagu tõendavad arvukad Mulgimaalt põlvnevad teated, on ka vanasti jaanitule juures olnud sööminguid ja söödud peamiselt piimasaadusi. Helme pool on perenaised enne jaani korjanud kokku kõik piima ja koore. Jaanilaupäeva õhtuks on koor tehtud võiks, hapupiim kohupiimaks ja juustuks, võetud siis kõik jaanitulele kaasa ja söödud seal terve perega. Toidust pole tohtinud midagi üle jääda.
Setud on jaanitulele võtnud kaasa sõira ja jaganud seda seal ka karjustele. Noarootsi rootslased on jaanipäevaks valmistanud lamba- ja kitsejuustu. — Jaanitule ääres on mitmel pool vanasti õlut joodud, vahel ka viina.
Jaaniõhtune söömine ja joomine, milles on esikohal piima- ja karjasaadused, on sündinud selle tagamõttega, et siis karjapidamine paremini edeneks ja et lehmad hästi piima annaksid. Öeldakse: „Kes seda ei tee, sel pole oma lehmadelt midagi loota” (Helme). Piima ja piimasaadusi viidi jaanipäeva õhtul ka ohvrikividele. Et karjapidamist edendada, selleks on jaaniõhtul aetud kariloomadki tule juurde kokku, jalutatud neid mitu korda ümber tule jne. Kus on tule juures söödud ja karja käitatud, seal on harilikult olnud tegemist vähemaulatuslike jaanituledega, mida korraldasid üksikud perekonnad, mitte aga kogu küla.
Uuemal ajal on jaaniõhtust jäänud eemale ohvritoimingud ja jaaniõhtu on kujunenud rõõmsaks rahvapeoks. Tõeliselt on ta seda olnud juba endistelegi põlvedele. Jaanituli tehti sageli sinna, kus oli kiik, nn. kiigemäele. Siis kiiguti ja lauldi, tantsiti ja mängiti kuni hommikuni. Mängudest on olnud eriti populaarne “nukumäng”, milles poiss pidi lauljateringist välja jooksnud neiu tagaajamisel kinni püüdma. Poisid omavahel maadlesid, vedasid vägipulka, viskasid hundiratast jne. Vanema põlve esindajad piirdusid rohkem pealtvaatamisega.
Kuid jaaniööga on ühenduses muudki tähtsat. On usutud, et sel ööl õitseb sõnajalg ja põlevad rahaaugud, ning on üksteisele jutustatud terve rida tavasid ja võtteid, kuidas saavutada nii üht kui teist. Leidub inimesi, kes tõepoolest on käinud otsimas ja valvamas sõnajalaõit, et saada õnnelikuks ja kõikvõimsaks. —
Jaanilaupäeva ja jaaniööd on peetud ühtlesi väga kohaseks ajaks, mil peab korjama igasugu arstirohutaimi. J. Jung kirjutab: “See on kõigile tuttav asi, et tüdrikud ja naised jaanilaupäeval kõikisugusi lillikeisi ja rohtusi koguvad ja katkuvad, ja tulise hoolega kaseokstest vihtasi seovad, sest et need siis tervisele kõige paremad olla, kuna lilled ja rohud talveks paigale pannakse…, sest et neil sellepärast iseäranis arstimise jõud arvatakse olevat, et nad jaanilaupäeval on korjatud.”
Lillede korjamine jaaniööl on olnud väga üldiselt tuntud ja see on seoses arvukate ennustamiskommetega. Oma tulevase eluseltsilise ja üldse mehelesaamise ennustamise võtete rohkuselt ja mitmekesisuselt ei jää jaaniöö palju taha nääriööst. Jaaniöö on ju kõige ilusamal aastaajal, mil loodus õitseb ja lõhnab, mil metsad kajavad käokukkumisest ja ööbikulaulust, seetõttu on see noorte armuromantikale ka hoopis lähemal kui külm talvine nääriöö.
Et jaaniööl näha unes oma tulevast abikaasat, panevad tüdrukud magama heites pähe pärja, mis on punutud kas 7, 9 või 12 liiki lilledest. Või läheb tüdruk jaaniõhtul rukkisse ja palmitseb seal oma selja taga kokku kolm rukkikõrt; kui need hommikul veel koos on ja õitsevad, siis ennustab see kindlat mehelesaamist. Või pannakse viht saunast tulles õuevärava alla maha; kui hommikul on viha all mardikas, ennustab see kosilast.
Nagu kõigest eelöeldust ilmneb, on tuntum jaanikombestik seoses jaanipäeva-eelse õhtu ja ööga, mitte aga jaanipäevaga.
Jaanist kui omaette pühakust teavad lähemalt jutustada ainult setud. Vastseliina kihelkonnas, Meeksi küla lähedal on Jaanikivi ja Jaanioja. Rahvatraditsiooni järgi on need nimed alguse saanud sellest, et kunagi olevat püha Jaan, s. t. Ristija Johannes seal ojas end pesnud ja seal kivil istunud, end kuivatanud ja rõivastanud. Seda kivi austatakse kui ohvrikivi. Eesti ohvrikivide hulgas on see kõige kuulsam ja austatavam. Igal jaanipäeval koguneb sinna rahvast suurel arvul, kivile viiakse ohvriande ning puudutatakse kivi haigete kehaosadega, et jälle terveks saada. Lähedases ojas aga käiakse suplemas sama sihiga. Et püha Jaani peetakse karjaõnne andjaks, ohverdatakse talle esijoones kohupiima ja juustu.
Meeksi Jaanikivi austamine on kestnud kuni tänapäevani.
— pp.