Hiljuti peetud ENSV I intelligentsi-konkressil käsitleti väga üksikasjalikult meie teadusliku uurimistöö ülesandeid ja väljavaateid. Sm. Karotamm näitas oma ulatuslikus ja suundamääravas kõnes paljudel aladel kätte konkreetsed ülesanded, mida oleks vaja teostamisele võtta esimeses järjekorras. Samuti näitas ta, kuidas seda tööd teha, kuidas suhtuda eesti endisesse kultuuripärandisse jne.
Muude alade kõrval tõstab sm. Karotamm oma kõnes allakriipsutavalt esile ka eesti rahvaluule uurimise vajadust ja selle mitmekülgset tähtsust. Ta ütleb: „Tarvis on meie rahvaluule uurimisele asuda tõsiselt, süsteemikindlalt. Sääl leiame vastuseid paljudele põlevatele küsimustele meie rahva minevikust nii poliitilise, majandusliku kui ka kultuurilise arenemise alalt.” Ning käsitelles eesti ajaloo uurimise probleeme, ütleb sm Karotamm: “Eriti on tarvis tähelepanu juhtida eesti folkloori uurimisele ajaloo probleemide lahendamiseks.”
Rahvaluule kogumise alal on Eestis jõutud suurte saavutusteni kiili juba läinud sajandil, kuld sellele järgnenud uurimistöö pole kaugeltki suutnud areneda niisama progressiivselt. “Rahvaluule kogumise alal on varematel aegadel tehtud ira suur töö selliste töömeeste poolt, nagu Jakob Hurt, Eisen jt. Eesti folkloori varasalv on otsatu rikas. Kuid rahvaluule uurimise alal, tema läbitöötamise alal on seni tehtud armetult vähe. Süü peab ütlema, et eesti kodanlikud võimumehed ei teinud rahvaluule alal mitte midagi nimetamisväärset. Nad paljastasid ka win kogu oma lühinägelikkuse,kogu oma poliitika mitterahvaliku palge.” (Karotamm)
Kui me nüüd tahame eesti rahvaluuleteaduses pöörata uut lehekUlgpi, siia arvatavasti on sajule katuks, kui lühidalt meelde tuletame neid asjaolusid, mis seni meie tööd on pidurdanud. Nead asjaolud pala üldiselt teada. Jakob Hurt oli Haruldase organiseerimisvõimega msaa. PIU» miselt ajakirjandusliku propagandaga arendas ta vanavara kogumise rahvusliku ärkamisaja üheks õnnestunumaks suurettevõtteks. Seda tööd tehti siis otse harukordse vaimustusega umbes 1300 vabatahtliku kaastöölise poolt, ning kokkukantud suured rahvaluule-rikkused äratasid laialdast tähelepanu. Hurt ei leppinud ainult kogumisega, vaid hakkas saadud materjale ka trükki toimetama Ja uurima. Võideldes aineliste raskustega suutis ta siiski avaldada kogud “Vana Kannel” I Ja II (1875 – 1886) ning hiljem “Setukeste laulud” I–III (1904 –1907).
Kui Hurt suri, polnud kedagi, kas tema tööd õlaks jätkanud või vähemalt tema korjandusigi hooldanud. Et Hurt’i kogudele ei leitud kodumaal sobivat panipaika, viidi need prof. K. Krohni poolt Helsingi, kuhu nad jäid tervelt kahekümneks aastaks (1907 —1927).
Akadeemilise stuudiumi aineks sai rahvaluule Tartu ülikoolis alles hilisemal ajal, mil nähti ette vastav professuur. Õppijaid oli algul õige palju, kuid uurimistöö siiski eriti viljakas pole olnud. Takistuseks oli see, et ülikooli juurde ei rajatud kohe vastavat uurimisinstituuti, nagu see ootuspärane oleks olnud. Materjalid olid laiali, Hurt’i kogud ikka veel Helsingis. Üliõpilasi rakendati enamasti tehnilisteks töödeks (sõnaregistrid, silbistatistika, kopeerimised jms.), mis kedagi ei võinud vaimustada, vaid ennem suretas sellegi huvi, mis noortes varemalt rahvaluule vastu oli tärganud. Rahvaluule professoriks Tartu ülikoolis oli sel ajal sakslane W. Anderson, kelle poliitilist meelsust iseloomustab seik, et ta 1939. a. koos Balti parunitega Saksamaale tagasi pöördus.
Soodsamad eeldused eesti rahvaluule uurimiseks tekkisid siis, kui a. 1927 asutati Eesti Rahvaluule Arhiiv (ühe osakonnana Eesti Rahva Muuseumi juurde) ja lühikese ajaga koondati sinna kõik meie tähtsamad rahvatraditsiooni kogud, nii vanemad kui uuemad. Need viidi kasutamiskõlblikku seisukorda, varustati mitmesuguste vajaliste registritega, lühemad palad kopeeriti, koondati kartoteekidesse jne. Arhiiv organiseeris ka kogumistöö jätkamist.
Rahvaluule Arhiiv kannatas aga pidevalt tööjõudude (ariti just teaduslikkude tööjõudude) vähesuse ja krediitide piiratuse all. Et korrastustöödega varemalt lõpule jõuda kasutati mõnel aastal suurel arvul hädaabitöölisi. Kui vajalikud eeltööd seda võimaldasid, hakkas arhiiv ka rahvaluule uurimise ja trükkitoimetamise keskuseks A. 1933 — 1941 on oma “Toimetuste” sarjas avaldatud 16 teost (kokku 2657 lk), mis sisaldavad nii uurimusi kui tekstikogusid. Pääle selle on ilmunud paar folkloristlikku koguteost (“Vanavara vallast” 1932 ja “Kaleviste mailt” 1935) ja H. Tampere toimetusel kaks köidet vanu eesti rahvalaule — “Vana kannel” III (1938) ja IV (1941).
Olulist paranemist meie rahvaluule uurimisele võib loota sellest, kui — nagu on kavatsetud — Teadusliku Uurimistöö Instituudi juurde organiseeritakse rahvaluule sektsioon ning koondatakse sinna vajalist kaadrit. Lisaks sellele oleks aga tingimata vajalik juhtida meie rikkaliku rahvatraditsiooni uurimisele ka teiste erialade spetsialiste. Kes peaksid näit. uurima rahva traditsioonilisi õiguskombeid, kas mitte esijoones juristid? Kes peaksid uurima rahvameditsiini ja rahva-rohtusid? Tingimata arsti- ja rohuteadlased. Aga samuti leidub meie kuulsates vanavarasalvedas väärtuslikku uurimisainest botaanikuile, agronoomidele, psühholoogidele, kasvatusteadlasile, kehakultuurlasile, muusikameestele, ajaloolasile ja teistele, eriti aga otsestele naaberaladele, nagu kirjandusteadlasile, keeleteadlasile, etnograafidele ja arheoloogidele. Alles kõigi alade organiseeritud koostöö võib meile anda täielikumat selgust endisest eesti rahva elust ja kultuurist.
Rakvaluleteaduse edu kodanlikus Eestis on takistanud vastava keskkoha hiline asutamine, selle töö kiratsemine krediitide vähesuse ning tööjõudude nappuse tõttu, teiselt poolt jälle mitmes suhtes soovida jättev õppekorraldus ülikooli rahvaluule õppetoolil.
Nüüd, mil meil kehtib jälle Nõukogude kord, tahame ja loodame kindlasti jõuda suuremate saavutisteni. Selleks tuleb kõigepäält omistada tõsist tähelepanu uute kaadrite kasvatamisele, kuid ka laialdasele ja põhjalikule organiseerimistööle ning koostööle teiste aladega.
R. Viidalepp