Kui vanas eas tagasi mõelda koolipõlvele. Paides, tuleb kõigepealt meelde . joonistusõpetaja kunstnik August Roosileht. Ta oli väga heatahtlik ja andekas õpetaja, alati valmis toetama õpilaste harrastusi ja ettevõtmisi. Mitmekülgse kultuuritegelasena oh tal suur autoriteet.
A. Roosileht oli sündinud Järvamaal Vajangu vallas 26. veebruaril 1887 ning kasvanud külaoludes. A. Roosileht õppis kunsti Peterburi ja Müncheni kunstikoolis, kitsamaks erialaks sai graafika, parast õpinguid valiti ta Tartu tütarlaste gümnaasiumi joonistusõpetajaks. Seda ametit pidas ta I maailmasõjani. Paidesse tuli A. Roosileht 1919. aasta jaanuaris ja jäi siia kogu eluks. Linnale andis ta oma mitmepalgelise tegevusega väga palju.
On meeles, et Roosilehe asumisega õpeta uiks muutusid joonistustunnid kahe elavamaks ja huvitavamaks: hakkasime kujundama raamatute kgasi, illustreerima etteloetud jutte, harjutama kirjakunsti jne. Õnnestunumad tööd pandi välja õpilastööde näitusel.
Ei maleta enam, kas see oli teisel või kolmandal õppeaastal, kui levis suur uudis: meile tuleb spetsiaalse sisustusega joonistamisklass. Esialgu oli seda raske uskuda, aga niisugune klass Paide poeglaste gümnaasiumis tõepoolest loodi. Igal õpilasel oli väike omaette laud liikuva plaadiga, kuhu sai kinnitada tavalisest suurema joonistuspaberi. Ruum oli loodud kunstnik A. Roosilehe algatusel ja mööbel tellitud tema kavandite järgi.
Keskkoolis oli joonistustunde vähe. Et kunstiõpetust rohkem levitada, seadis kunstnik Roosileht sisse pärastlõunased joonistustunnid kord või kaks nädalas. Algul kaisid seal ainult poeglastekooli kunstihuvilised, kuid varsti tuli juurde ka tütarlapsi. Tegevus oli mitmekesisem kui tavalises koolitunnis. Harjutati pliiatsi ja söega, akvarelli ja pastelli, õpiti linooli lõikama jne. Hiljem joonistati inimesi, ka akte tehti. Modelle võeti oma grupist. Paljud õpilased said sealt äratust ja andekamad läksid edasi õppima kunstikoolidesse. Mõnigi neist on andnud oma panuse Nõukogude Eesti kunsti arengusse. Meenutagem skulptoreid Johannes Hirve (enne (Hirsch) ja Martin Saksa, joonistusõpetajaid Julius Magerit (töötas Viljandis), Alice Jänest, Linda Indrekot (hiljem Kohk).
Pidude puhul oli A. Roosileht dekoraator. Iga suurema lavastuse jaoks valmistati uued dekoratsioonid. See oli tükk tõsist tööd, kuhu ta kutsus ka õpilasi abiks. Etenduse puhul olid õpilased ise ka lavatöölised.
A. Roosileht õpetas joonistamist kõigis Paide koolides; algul küll ainult gümnaasiumides, kuid hiljem ka tööstuskoolis, kaubanduskoolis, isegi linna alg- ja täienduskoolis. Peale tavalise joonistamise õpetas ta ka joonestamist, tehnilist joonistamist, mööbli joonistamist ja stiihõpetust, kunstiajalugu, lisaks ka kodukaunistamist. Meeldejäävad olid tema elavate piltidega illustreeritud õhtused esinemised kunstiajaloo teemadel.
Alles hiljuti Paide asunud kunstnikü autoriteeti õpilaste hulgas tõstis asjaolu, et tema töid ilmus palju trukis. Eriti näis tal õnnestuvat muinasjuttude ja muistendite illustreerimine (Fr. R. Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud» (1924), Ansamardi «Jalgsemaa kitseeide muinasjutud» (1926), väikelasteraamatutena «Kullaketrajad», «Nõuandja», «Rebane hanekarjas» ja teised).
Äratas tähelepanu, et Tartu kirjastused tellisid oma raamatutele kaanekujundusi ja illustratsioone A. Roosilehelt. Kui Tartus hakati Fr. Tuglase toimetusel välja andma kirjanduslikku kuukirja «Ho», olid selle esimese numbri kaanekujundus ja illustratsioonid tellitud A. Roosilehelt. Fr. Tuglase 20-ndail aastail ilmunud teosed on vist kõik A. Roosilehe kaanekujundusega («Liivakell», «Saatus», «Kriitika I», «Felix Ormusson» jt.), õpetaja aktiivsus ergutas ka ta õpilasi.
1920. aastal ilmus A. Roosilehe linoollõigete mapp «Province»: 14 äratõmmet Paide motiividel. Kas kunstniku eeskujust äratatuna või koguni tema otsesel soovitusel, aga Paide õpilaste hulgas muutus 80-ndail aastail linoollõigete harrastus väga populaarseks. Alates aastast 1924 ilmus Paides õpilasajakiri «Ajatar», mille iga number sisaldas 4 —6 lehekülje suurust linoollõiget. Et aastail 1926—1929 kuulus A. Roosileht selle ajakirja toimetusse, oli tal võimalik illustratsioonide valikut otseselt suunata.
Tänu August Roosilehele jõudsid Paide ka kunstinäitused. Esinejaid kutsuti ka mujalt. Ühest kunstnik Roosilehe kirjast saame teada, et üks kunstinäitus toimus Paides 1920. aasta kevadel ja see äratas suurt tähelepanu: «Näitus õnnestus kenasti. Vaatajaid kais palju, iseäranis lapsi ümbruskonna koolidest. Minul endal oli töid 53 nr. välja pandud, millest pooled ära müüsin. Paide kohta päris ootamata nähtus.» (4. V 1920).
30-ndail aastail tegeles A. Roosileht rohkem rakenduskunstiga, kavandas mööblit, kasutades eestipärast ornamentikat ja vorme, oli ruumide sisekujundajaks, sisustas erakortereid, klubiruume, rahvamaja jm. Haridusliidu lektorina pidas ta loenguid kodude sisustamisest ja kaunistamisest. Üht-teist peaks ka meie päevil säilinud olema. Nooremale põlvkonnale on ehk uudiseks, et A. Roosileht oli isegi juhtiv tegelane Paide teatrielus. Ta oli lavakunstiühingu «Voog» juhatuse liige ning «dekoraatorina ja lavameistrina osa võtnud kõigist ühingu poolt korraldatud teatriõhtuist» (tema enda väljendus). Ka mälestustes on meenutatud, et 4. Roosileht olevat Paides olnud «kogu tolleaegse isetegevusliku kunsti hingeks ja juhendajaks» («Võitlev Sõna» nr. 116, 1964). Arvatavasti paljudel juhtudel oli ta ka lavastaja. Noortel teatrihuvilistel oleks põhjust selle kohta teatriveteranide mälestusi kirja panna.
Unustusehõlma on mälestused A. Roosilehest kui mitme näidendi autorist ja lavastajast. Kord on ta ise üles lugenud enda koostatud lavatükid: «Manala laid», «Vaarao hauakambri saladus», «Hiina vaas», «Jõuluöö kellatornis», «Vürst Indiast», «Tuba number 9» ja «Rakettlennuk». Kokku siis seitse. Ühtlasi on öeldud, et Paides olevat neid «koolide ja seltskonnategelaste poolt» ette kantud. Kindlasti on kas autori paberite hulgas või Paides säilinud nende lavastuste käsikirju. Need oleks vaja üles otsida.
«Vaarao hauakambri saladus» on ilmunud Paide õpilasajakirjas («Ajatar» IX, 1926), kuid autori nimeta. Võimalik, et see avaldati lihtsalt paljundamise mõttes: näidendis on üle 20 tegelase. «Rakettlennuk» on T. Mutsu Teatrikirjastuse väljaandel ilmunud 1933. aastal, alapealkirjaks «Lastenäidend-utoopia 4 pildis». Seda on mängitud ka mujal kui Paides. Kosmoselendu kujutav näidend on tänapäeval ajakohasem kui 1933. aastal.
Veel mõnel muulgi viisil on A. Roosileht püüdnud rahuldada paidelaste kultuurihuvisid — olnud kirjanike küllakutsujaks ja vastuvõtjaks. 1926. aastal on A. Roosileht Paide seltskonna soovil pöördunud Fr. Tuglase poole ja kutsunud teda Paide esinema A. Kitzbergi juubeli puhul. Kuidas Fr. Tuglas vastas, pole teada. Kuid on kindel, et A. Roosileht ja Fr. Tuglas olid ka isiklikult kokku puutunud ning pidasid palju aastaid usalduslikku kirjavahetust.
August Roosileht jagas Paides heldelt oma talenti ja tööd. See vääriks tema tegevuse põhjalikumat uurimist ja tutvustamist.
Richard Viidalepp