Alates detsembrist 1918 oli Paides kaks emakeelset keskkooli — tütarlaste reaalgümnaasium ja poeglaste reaalgümnaasium. 1924. a. sügisel need koolid ühendati Paide ühisgümnaasiumiks, mille järglaseks võib end lugeda nüüdne Paide I keskkool.
Esialgne eraldatus tekkis sellest, et tolleaegsete haridusjuhtide arvates ei peetud sobivaks tütarlaste ja poeglaste õppimist ühes koolis. Eraldatus avaldus ka klassivälises töös. Kui koolipidudel lavastati mõni näidend, siis tütarlapsed esinesid poiste, poisid tütarlaste osades.
Sellest, et need koolid aegamööda siiski üksteisele lähenesid ja lõpuks ühte sulasid, oli olulisi teeneid ka õpilaste organisatsioonidel ja kunstilisel isetegevusel.
Aastal 1921. loodi Paides kooliõpilaste organisatsioon — Paide Koolinoorsoo Liit (hilisem nimetus: Paide Ühisgümnaasiumi Noorsoo Liit); samanimelisi ühinguid oli siis teisteski linnades. See ühendas mõlema kooli õpilasi ning mitmepalgelise isetegevusega lähendas neid omavahel. Liidu juurde loodi mitu osakonda ja harrastusringi, tegevust alustas õpilaste segakoor, asutati lugemislaud. peeti kõnekoosolekuid ja peoõhtuid. Peagi selgus, et mõlema kooli õpilased võivad hästi koos töötada ja selles pole midagi halba. Ja siis need kaks kooli liidetigi ühte. Esialgu see siiski ei tähendanud üldist segakooli, alles jäid poeglaste ja tütarlaste klassid ning nende õppekavadki olid erinevad. Segaklassid loodi algul ainult humanitaarharus, kus õpetati ka ladina keelt.
Õpilaste isetegevuse arendamisel Paide gümnaasiumides 20ndail aastail oli eriline tähtsus mitmel andekal õpetajal, kel alati jätkus huvi ja tahtmist õpilaste algatuste toetamiseks. Need olid muusikaõpetaja Joosep Saar ja joonistusõpetaja August Roosileht.
Muusikaharrastusele Paide koolides pani tugeva aluse energiline õpetaja Joosep Saar, kes tuli Paidesse 1921. a. sügisel. Kohe hakkas ühes koolis tööle mees-, teises naiskoor. Varsti lisandus neile noorsooliidu segakoor. Õpiti palju häid laule ja esineti nendega kontsertidel. Kui Tartus 1924. a. kevadel noorsoopidustustega seoses oli ka noorte laulupidu, päris Paide koolinoorte segakoor seal esikoha, mis äratas laialdast tähelepanu.
Kuid muusika-alane tegevus ei piirdunud ainult laulmisega. Poeglaste gümnaasiumi juurde loodi puhkpilliorkester, mis tõstis pidulikkust aktustel ia muudel kogunemistel, talvel aga mängis orkester ka uisuväljal, mille õpilased ise rajasid, samuti tantsuõhtutel. Lühemat aega tegutsesid ka lastekoor (juh. A. Rõuk) ja keelpillide orkester. Hiljem loodi sümfooniaorkester. Selles mängisid kaasa ka mõned õpetajad. Sel perioodil tegeldi Paide koolides üldse palju muusikaga, sest seda hinnati kui sobivat vahendit õpilaste esteetilisel kasvatamisel. Et tookord mõned õpilased juba komponeerima hakkasid, on tõendiks erilisest muusika-vaimustusest.
Joonistusõpetaja kunstnik August Roosilehe tegevus oli mitmepalgeline ja laia ulatusega. Neid õpilasi, kel oli kunstilisi huvisid, õpetas ta lisaks koolitundidele veel kunstiringis, mis töötas õhtuti kas kord või kaks nädalas. Paide koolides sai siis terve rida õpilasi kunsti-alast äratust, nad jätkasid õpinguid Tartu kunstikoolis ning neist said hiljem tuntud kunstnikud või kunstiõpetajad (Joh. Hirv (end. Hirsch), M. Saks, M. Trantmann, J. Mäger, L. Indreko, A. Jänes ja teised).
Kuid A. Roosileht oli ühtlasi ka näitekunsti-ala hooldaja ia entusiast. Ta oli paljude näidendite autor, lavastaja ja dekoraator. Selgi alal valitses Paides elav tegevus. Paide koolidest võrsus ka näitlejaid (näit. Salme Liiv).
Esimesed ajakirjad Paide poeglaste gümnaasiumis olid kas käsikirjalised või paljundusaparaadil paljundatud. Vist oli see aastal 1921, kui poistekooli vanematel õpilastel oli ajakiri «Aave». Kuid see nähtavasti piirduski üheainsa numbriga. Mõnevõrra hiljem oli ühel nooremal klassil ajakiri «Viro». Nende ridade autori enda klassis oli algul kaks käsikirjalist albu-mi-taolist paljude illustratsioonidega vihikut, mis kandsid nime «Katsetare» ja «Ühisvihik». 1924. aastal hakkas ajakirja välja andma õpilasühing ja nimeks panime sellele «Ajatar». Toimetusse kuulus ka üks õpetaja. Esimesi numbreid aitas kokku seada eesti keele õpetaja A. Jürgen. Aastail 1926—1929, kui ilmusid numbrid VI —XII, oli toimetuse liikmeks õpetaja August Roosileht. Sisuliselt oli ta selle õpilasajakirja vastutav toimetaja.
Me võtsime aktiivselt osa A. Roosilehe kunstiringist ja selle mõju on ajakirjas ilmne: see sisaldab palju illustratsioone linoollõigete näol. Algul ilmus ajakiri aparaadil paljundatult, hiljem trükitult.
Uuendatud kujul jätkus «Ajatari» ilmumine aastail 1936—1940, siis oli see Paide ühisgümnaasiumi, keskkooli ja kaubanduskooli ajakiri, õpetajatest kuulus toimetusse eesti keede õpetaja T. Kaljo. Seekord trükiti ajakirja Viljandi trükikojas. Tiraaž oli 200 eksemplari ja hind 25 senti. Et sellenimelise ajakirja iga oli üsnagi pikk, siis oli tal oluline osa õpilaste kirjutiste, luuletuste ja muu kaastöö avaldamisel.
Vanas eas noid kooliaastate katsetusi uuesti lehitsedes ja üle lugedes puutub silma mõnigi üllatus. Näit. on ajakirja neljas numbris aastail 1925 — 1926 avaldatud peale luuletuste ja proosapalade muusikalisi kompositsioone noodikirjas. Üheks muusikaandeliseks õpilaseks oli siis Johannes Hiob, kes läks edasi õppima Tallinna Konservatooriumi ning sai tuntuks heliloojana (ooperis «Võidu hind» käsitles ta esimese eesti heliloojana 1905. a. revolutsioonilisi sündmusi). Teine noor muusikamees oli J. Kaljaspoolik, kes samuti läks õppima konservatooriumi.
Et populariseerida ja aktiviseerida noorte loomingut, selleks korraldas «Ajatari» toimetus 15. nov. 1925 kooli ruumes erilise «õpilasalgupärandite õhtu», kus esitati luuletusi, laule õpilaste loodud viisidel, klaveripalu, näidend ning ülevaatlik käsitlus noorte ilukirjanduslikust loomingust. Niisugune õhtu (see lõppes tantsukavaga, milles oli 18 numbrit) oli väikeses Paides tähelepandavaks sündmuseks.
«Ajataris» ilmus ka niisugust kaastööd, mille autoriks on õpetaja A. Roosileht. Ühes neist kujutatakse kahe mehe kosmoselendu planeetidevahelises ruumis! («Ajatar» IV, 1925), kuigi tookord polnud kosmoselendudest veel midagi kuuldud. Teine haruldus on mitme tegelasega dramaatiline pala «Vaarao hauakambri saladus» («Ajatar» IX, 1926).
A. Roosilehelt said Paides kunstialast äratust ja algharidust paljud, kuid edasiõppimine kunstikoolides oli siiski võimalik ainult vähestele; takistuseks olid majanduslikud raskused. «Ajatari» numbrid olid pildirohked. Autoritest esinesid sagedamini F. Veltmann, H. Reino, A. Namsing, A. Zahn, eriti produktiivne oli J. Kullerkupp, kellelt ilmus koguni omaette teos «Ise vigurid».
Richard Viidalepp
Paide ühisgümnaasiumi 1925. aastal lõpetanu