Paide rajoonis on rohkem kui kakssada arheoloogiamälestisega seotud paika. Üks tuntum on kivine küngas Nurmsi küla juures. Kui sõita Paidest Põltsamaa poole ja maantee on läbinud Nurmsi küla, siis paistabki pahemal pool Kirikumägi (mõnisada meetrit teest).
Paiganimi Kirikumägi on eksitav, sel künkal pole mingisugust seost kirikuga. Rahvapärased kohanimed on sageli tüüpilistest muistenditest tuletatud. Väliselt ebamäärased ja lähemalt selgitamata kivivaresid on mitmel pool Kirikumäeks nimetatud ja seletatud niiviisi. Kunagi olevat tahetud ehitada kirikut, kuid et öösiti olevat vaenlane lõhkunud päevase töö, jäetud kirik ehitamata.
Tegelikult on Nurmsi Kirikumägi vanade eestlaste kalmistu, üks suuremaid paljude omataoliste hulgas. Kalmistu oli rajatud kindla plaani järgi, koosnedes kividest moodustatud võrdlemisi suurtest taranditest või «kambritest». Sinna maeti põletatud surnute jäänused ning kaeti kividega.
Matmist oli alustatud II sajandi keskel ja seda jätkati mitme sajandi kestel. On väidetud, et see on patriarhaalsete suurperede kalmistu, omamoodi surnute «ridaküla», pikkus 50, laius 10—14 meetrit. Juhuslikult maeti sinna ka hilisematel sajanditel, kuid väljapoole tarandeid.
Nurmsi kalm oli rikas panuste ja ohvriandide poolest. Palju leiti pronksist ehteid (sõrmused, sõled, käevõrud jm), sõjariistu (noole- ja odaotsad), tööriistu (noad, naasklid, sirbi tükid), tulelöömise vahendeid, väga palju savinõude kilde, jne.
Kalmistu süstemaatilise läbikaevamisega tegi algust Tartu Ülikooli professor A M Tallgren 1921.–1922. aastal, hiljem jätkasid professor H Moora ja dotsent Artur Vassar. Just selle kalme hoolika läbiuurimise põhjal kirjutas A Vassar monograafilise uurimuse «Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng».
Prof A M Tallgreni juhitud kaevamistööst võttis koolipoisina osa ka nende ridade kirjutaja. Olin karjapoisina selle künka ümbrusest, mis asus minu isatalu põllu sees, leidnud pronksist spiraale, klaasist helmeid, savinõude kilde ja muud. Juba sajandi algul olid mõned Paide saksad seal kaevamas käinud ja kalmistu sisu mõnest kohast üle äärekivide välja kühveldanud. Viisin leiud Tallgrenile näha. Sain kiita nende esemete üleskorjamise ja säilitamise eest. Ja mind ennast rakendati kohe üliõpilaste hulka kalmet uurima. Töö oli huvitav selle tõttu, et leide saadi palju, ka sellest väikesest osast, mis oli mulle uurimiseks usaldatud. Esemed, mis käsikühvliga urgitsedes välja tulid, pandi kohe täpselt kirja, prof Tallgren näitas ja kommenteeris neid sealsamas. Sai selgeks, et siin on tegemist vanade eestlaste kalmistuga. Kui aga siia matma hakati (meie ajaarvamise esimestel sajanditel), siis polnud tervel Eestimaal veel ühtki kirikut. Neid hakati ehitama alles 1000 aastat hiljem. Siia kujunes tähelepandavalt suur kalmistu ja on tõenäoline, et sel oli ka oma esialgne nimetus, kuid see pole teada. Nimi Kirikumägi on sellele kohale antud hoopis hiljem.
On mõeldav, et siin võiks midagi taastada, näit tarandid esialgsel kujul uuesti paika panna, sest plaanid on olemas. Seda peaksid tegema arheoloogid.
Richard Viidalepp
Võitlev Sõna : EKP Paide Rajoonikomitee ja Paide Rajooni RSN häälekandja, nr. 102, 29 august 1985