RKM II 335, 17/58
“Reedel, 17. III 44 saabusin Tartust Pilistverre kahe autoga,” niisuguse lausega olen alustanud päevikut kohe järgmisel päeval, kuid et esialgu oli palju muretsemist ja askeldamist, pole sissekandeid tehtud järjekindlalt. Enamasti on piirdutud lühikeste märkmetega, mis on pliiatsikirjas sisse kantud väikeseformaadilisse plokknooti.
Iseloomulik on see, et kohalesõit toimus ilma ette teatamata; isegi telefoni teel polnud kõneldud. Sõideti koormatega kohale ja alles siis hakati vaatama, kuidas siin kaasatoodut paigutada ning kuidas elamist korraldada. Olin ise tulnud kogu perega — koos naise ja kahe alaealise lapsega ning hädavajaliku mööbliga. Olime tulnud, et kohe paigale jääda ning kaasatoodud kultuurivarad pideva valve alla võtta.
Niisugune tulemine oli kohalikule pastorile muidugi üllatuseks. Ainsaks toetuseks oli piiskopil saadud soovitus- või lubakiri, et kirikikke hooneid võib ajutiselt kasutada evakueeritud kultuurivarade hoidmiseks. Pastor oli vastutulelik mees ja tema kaasabil sai majutamine kohe toimuda. Varade paigutamiseks vaatasine välja kiriku mittekasutatava külgmise eeskoja, mis oli võlvitud laega ja ilma akendeta, uksed aga mõlemalt poolt lukuga suletavad. See tundus kultuurivarade hoidmiseks üsnagi sobiv, kuid oli ilma kütteta, nagu kirik tervikuna. Elamiseks võimaldas pastor kirikumõisast väikese toa, mis asus tema vastuvõturuumi taga.
17. märts oli külm ja tuisune. Tartus võttis koormate tegemine aega ja kui liikuma saime, oli üle keskpäeva. Pilistverrre jõudsime videvikus. Mina jõudsin kohale k. 18 paiku, teine auto saabus paar tundi hiljem. Mahalaadimisel oli päris pime. Pastor tõi küünla ja selle valgel tõstsime kaste kiriku eesruumi. Selgus abijõudude vajadus, kuid neid polnud kustki võtta. Palusin abiks autojuhid ning jagasin neile pärast paberosse jm. Abiks oli ka vennapoeg Ants Viidalepp, kes oli Tartust Paide sõitmas.
Kohalejõudmine ja esialgne majutamine ja ärapaigutamine olid läinud sujuvalt.
L. 18. III. Helistasin Tartu ja teatasin, et jõudsime õnnelikult kohal. Teatasin, missugused on siinsed ruumid ja võimalused; kirik on ilma kütteta; sobivaid keldreid pole; raskusi paistab olevat küttega. Olen küsinud selgitust Lustivere asjus, et kas see kujuneb päriskohaks.
Samal päeval saabus Tartus kaks koormat. Üks tuli Eesti Rahva Muuseumist (=ERM) ja sellega oli kaasas prof. Ränk; taine tõi Akadeemilise Emakeele Seltsi materjale ja sellega oli kaasas prl. Rääk, kes jäi kohale.
Nii Emakeele Seltsist saabunud keelematerjalid kui ka etnograafilised materjalid (osaliselt) paigutasime sinnasamasse ruumi, kus paiknesid E. Rahvaluule Arhiivi ainekogud, osa Eesti Rahva Muuseumist saabunut aga paigutasime kirikusse (tagumisse ossa, koorialusesse, sissekäigust pahemale).
Ühtlasi vaatasine professor Rängaga üle ruumid, mis veelgi võiksid arvesse tulla evakueeritud varade paigutamiseks. Arvati, et kirikusse võib veel palju mahutada: eeskotta (pahemale) ja koorialusesse, kuid arvesse võiks tulla ka kivist kabelihoone surnuaial. Kirikumõisa all oli ka suur kelder, kuid see oli nii korratus olekus, et jäeti arvestusest välja.
19. III. Pühapäev.
Oli nõupidamisi edaspidiste paigutamiste asjus. Käisin ümbruskonnast otsimas küttematerjali. Juhatati niisuguseid talusid: Josta, Suare, Ülesuare, Suurale… Kuid esimese käiguga ei saanud midagi.
E. 20. III. Selgitasin toiduainete saaamise võimalusi. Leiba ja lihasaadusi sai Võhmast, vastavalt kaardinormidele. Piima sai hankida lähedastest taludest.
T. 21. III. Tuli juurde kaks autokoormat evakueeritud varadega, üks ERM-ist (kaasas prl. Üprus), teine tõi AES-i keelematerjale ja Aili Univere (koos emaga) isiklikke asju. ERM-ist 14 kasti ja 1 kirst.
K. 22. III. Tuli üks autokoorem ERM-i varadega, saatjaks prl. Kaldmaa. Toodu paigutati tornialusesse eeskotta, pahemale. Üks kast oli halvasti suletud, vajas naelutamist.
N. 23. III. Üks autokoorem ERM-ist, saatjaks prl. Linnus. Paigutati kirikusse.
R. 24. III. Kuigi veel eelmisel õhtul oli olnud juttu, nagu lähemail päevil rohkem ei tulekski, saabus täna korraga kolm autokoormat ERMi etnograafiliste varadega, saatjaks prl. Siiun. Tekkis tõsine probleem: kuhu paigutada, kuidas kohale viia. Sest oli mitu suurt kirstu ja nii rasked, nagu oleksid tinaga täidetud. Siin oleks vaja läinud päris ekspresside meeskonda!
Oli vaja praostiga nõu pidada, mis teha, kuhu panna. Otsustati üks koorem panna kirikusse ja kaks kabelisse. Kuid surnuaia väravast ei saanud auto sisse sõita. AInult õnnelik juhus aitas raskustest üle: surnuaial oli hauda kaevamas keegi maamees, kes oli tulnud hobuse ja reega. AInult selle hobusõiduki abil oli võimalik rasked kirstud ja kastid kabelihoone juurde viia ja põrandat mööda libistades kohale paigutada. Seekord olid küll mõned laadijad kaasas, kuid neid oleks pidanud rohkem olema. Kolme koorma mahalaadimine võttis päris palju aega ja mõjus väsitavalt.
Õhtul pidin mõtlema: Miks on see kujunenud niiviisi, et ma pean siin kurja vaeva nägema just teise asutuse varadega? Muuseumis on terve rida mehi, kuid mitte ükski pole veel koormaga nähtavale tulnud, ikka on teejuhiks ainult nõrgad naised. Ja kuigi on suur hulk varasid kohale saadetud, valvuriks või hooldajaks pole keegi tulnud.
L. 25. III. Sel päeval autosid ei tulnud.
Keskpäeval sain telefoniühenduse prl. Üprusega. Äreva häälega ta teatas, et seisukord olevat halvemaks muutunud.
Veel ütles ta, et “lõplik otsus” olenevat haridusdirektooriumist. Kuid ei saanud selgust, millises asjas. Evakueerimises? Mujale kaugemale edasitoimetamises? Küsis üht-teist kohaletoodud varade paigutamise kohta.
Pühapäev, 26. III. Käisin jutluse ajal kirikus ja vaatasin üle sinna paigutatud varade seisukorra. Midagi erilist silma ei hakanud.
P. l. käisin puid otsimas. Käisin taludes — Tooma, Kooli, Saare, Sepa. Viimaks oli lahket rahvast; sain sealt piima ja leiba. Kuid küttematerjali hankida ei saanud. Olen otsinud kuivanud oksi ja ja raage lähedal asuvaist puhmastest ja põõstikest.
E. 27. III. Levib kuuldusi Tartu pommitamisest eelmisel õhtul. Kuid kontrollida seda ei saa — Tartuga ei saa telefoniühendust.
T. 28. III. Ikka veel Tartuga ühendust ei saa. Käisin Suurale talus puid otsimas. Nägin seal haigeid lapsi, kes vajavad arstiabi.
K. 29. III. Juba saab Tartuga telefonikõnesid, kuid ERA ja ERM ei vasta.
Soovitasin, et pr. Univere helistaks. Ta lubas seda teha, kuid pärast ütles, et ta polevat jõudnud ühenduse saamist ära oodata. — Käisin Soopre külas küttepuid ostmas.
N. 30. III. Puukoorem toodi kohale. — Nüüd on üks mure murtud; see oli küllaltki piinlik lugu — pastoril endal ka puukuur tühi, sealt polnud midagi laenata. Vahepeal saadeti Tartust üks kast kivisütt, kuid sellest ei jätkunud kauaks.
Poe juurest kuulsin, et seni pole Tartuga telefoniühendust saadud.
R. 31. III. Esmakordselt sain kõneühenduse Tartuga: tel 41–29, Aia tn 46. Geoloogiamuuseumi teenija. Ega midagi tähtsat ei kuulnud.
Sel päeval saabus Tartust neli autot ERM-i varadega. Mahalaadimisel tekkis tõeline ummik, sest tühjendada sai neid ikkagi ükshaaval. Ainult suure häda ja vaevanägemisega saime kohaletoodud varad ära paigutada.
Viimase autoga sõitsin ise ka Tartu. Oli tahtmine oma silmaga näha, kas kodu on veel alles. Ja mõndagi vajalikku oli vaja sealt kaasa võtta.
Päikese loojenemise eel saime minema. Oli selge õhtu. Kaugelt kostis pommitamiste kõminaid. Oli justkui välgusähvatusi.
Kelle oli ligi 9, kui linna jõudsime.
Kuhu minna ööseks? Läksin Paul Ariste juurde öömaja paluma. Ariste oli isaga kodus. Lahke nagu alati. Lubatakse öömaja.
Ariste pajatab oma tööst, käsikirjadest ja kohapakkumistest. Järgneb rahulik öö. Kuid und ei tule. —
Laup. 1. IV. Tartus.
Juba hommikul püüdsin selgitada, kuidas oleks tagasisõiduga. Kuid midagi positiivset ei selgunud. Nii prof. Ränk kui hr. Sultson olid ära sõitnud.
Üks autokoorem ERAst varasid läks Lustiverre, seda aitasin laadida.
Ülikoolis sain kokku prof. Orviku ja hr. Kauriga.
Läksin oma korterisse Väike Kaar 18–3. Seal oli kõik endist viisi, midagi polnud juhtunud. Ka öö oli rahulik.
Pühap. 2. IV. Koristamist ja korraldamist. Pakkisin, mida kavatsen kaasa võtta.
Käisin Tampere juures, kus kulus tükk aega. Päev läks kiiresti õhtusse.
Kuid öösi tuli kahel korral keldris käia — õhuhäire tõttu.
E. 3. IV 1944
Hommikul olin varakult jalul ja ruttasin Tammepuiestee kaupluse leivasappa. Kuid paljud olid saabunud enne mind ja mina jäin ilma leivata.
Pärast käisin ERM-i juures Raadil. Kuulsin, et auto oli küll tellitud ja lubatudki, kuid jäi siiski tulemata.
Iseloomulik pilt Raadi muuseumist: paljud töötajad puuduvad. Kuid miks nad puuduvad, sellest ei taheta rääkida. Midagi on seal korrast ära.
Nüüd telliti auto homseks. Seda asja ajas hr. Hagar ja käis prof. Orviku jutul. Sellega oleks mul lootus Pilistveresse tagasi sõita.
Tartu kesklinnas sain kokku R. Põldmäe ja Bernard Kangroga; viimasele andsin 30 rmk., aga mispärast või milleks, seda ei mäleta. Kui seal kolmekesi seisime, tuli neljandana juurde prl. Maret Suits. Siis vestlesime tükk aega püstijalu. Teised olid linnast, mina olin tulnud maa-asulast. Vahetati muljeid viimaste päevade sündmustest. Et paljud teevad ettevalmistusi ja kavatsevad Eestist lahkuda.
Jutustasin neile Pilistveres kuuldud loo 1941. aastast. Saksa sõjaväeosa saabumisel oli pastoripere neid kavatsenud tervitades vastu võtta. Oli hangitud piima ja keedetud kohvi. Esimesena saabunud väeosa oli hakatud kohe maantee lähedal kostitama. Tulijatele olnud niisugune sõbralik vastuvõtt muidugi uudiseks, kohvijagajate ümber kogunenud sõdureid ja ohvitsere. Kuid niisugune kogunemine oli ka “kõrgemal pool” tähelepanu äratanud ja sealt saadetud tervituseks lennukipomm. See oli kukkunud küll eemale, mitte otse sõjameeste sekka. Kuid see oli siiski sedamaid kõiki kainestanud. Nüüd oli sõbralik vastuvõtt saksa ülemuste silmis saanud vastupidise tähenduse: kostitamine selleks oligi, et pommitamist juhtida! Pastor arreteeritud ja saadetud sõjavälise valve all Põltsamaale. Sinna ta jäänud õige mitmeks päevaks. Kuid tungivate palvete ja seletuste peale oli ta viimaks siiski koju lastud. Ent saksasõbralikkuse demonstreerimisega oldi nüüd küll ettevaatlikum.
T. 4. IV. Hommikul kiirustasin varakult Raadi muuseumi juurde. Lubatud auto oligi juba kohal, kaasas väikesekasvuline autojuht valges kasukas. See oli sama auto, millega Tartusse olin tulnud.
Kohal oli ka prof. Ränk. Natuke nõupidamist. Et Pilistveres oleks vaja üks kõrvalruum korda teha, kuhu saaks ajutiselt paigutada evakueeritud puust muuseumiesemeid.
Auto sai Raadilt peale neli kasti muuseumi varadega, Aia tänavalt minu kaasavõetud pakke ja jalgratta. Mul tuli sõita auto tagumises osas. See oli mõneti ebamugav. Kuid jõudsime siiski õnnelikult Pilistverre.
K. 5. IV. Jalgratta näol olin saanud liiklusvahendi. Selle võtsin kohe kasutusele. Käisin vallamajas toidukaarte hankimas ja Võhmas toiduaineid toomas. Kuid see teine käik mõjus väga väsitavalt. Nagu ei oleks ma päris terve.
N. 6. IV. Võtsin selle puhkepäevaks. Kontrollisin üle kõik evakueeritud varade panipaigad. Olin kodus.
R. 7. IV. Oli kavatsus sõita külastama oma kodukohta — Nurmsi küla Paide lähedal, kuid häiritud tervise pärast jätsin minemata. Kirjutasin kirju.
L. 8. IV. Pühadelaupäev.
Kavatsetud sõit Nurmsi jäi ka sel päeval tegemata. Häirib hambavalu ja halb enesetunne. Ka ilm on ebameeldiv — sadas palju märga lund.
P. 9. IV. I kevadpüha.
Jutluse ajal käisin kirikus ja vaatasin üle sinna paigutatud kultuurivarade olukorra. Midagi erilist silma ei hakanud. Pärast kirikuteenistust kontrollisin uksi — kõik olid suletud.
E. 10. IV. Külastasin jalgrattaga oma isatalu Nurmsi külas Paide lähedal.
T. 11. IV. Sõitsin Nurmsist Pilistverre tagasi.
K. 12. ja N. 13. IV. Olin haige.
R. 14. IV. Käisin hambaarsti otsimas.
Oli pikem jutuajamine juhuslikult kohatud Jüri Söödariga, kes varemalt oli Paides maakonna koolivalitsuse juhataja.
15. –30. IV. Midagi erilist ei juhtunud. Pidasin kirjaühendust (H. Tampere, S. Lätt, O. Jõgever, S. Lõhmus), mõne korrespondendiga (E. Poom, M. Mäesalu jt. ), Laste ja emade nõuandlaga (Tartus) ja muude asutustega, vaatasin aegajalt üle evakueeritud varade hoiupaigal ja hoolitsesin, et need oleksid korralikult suletud, tuulutasin aeg-ajalt seda akendeta ruumis, kuhu olid paigutatud rahvaluulekogud.
Maikuu algul — 1. –9. maini midagi erilist pole päevikusse märgitud.
10. V olen kellegile proua Teetsov-Rungile saatnud kirja ja tellinud küttepuid, sest mitu talumeest, kes küll algul lubasid, tegelikult siiski ei toonud. Seepärast oli küttematerjali küsimus pidevalt päevakorral. Viimaks see küsimus siiski kuidagi lahenes: puid toodi, neid tuli ainult saagida ja lõhkuda.
Teine oluline olustikuline küsimus oli piima hankimine. Perekonnas oli kaks väikest last ja selle tõttu kulus piima tavalisest rohkemgi. Vastutulelikuks piimasaamise kohaks kujunes Sepa talu, mis oli paar km eemal. Sealt saime pidevalt.
13. V. — Kiriku tuulutamine.
15. V. — Avasin mõned ERA materjalide kastid ja kontrollisin seisukorda. Midagi erilist ei avastanud.
16. V. — Esitasin ülikoolile (prof. Aulile) aruande teadusliku töö kohta.
18. V. Prl. Linnus siin. Korterite otsimine ERM-i töötajaile.
20. V. Maksuametile — käibemaksu aruanne.
Maikuu viimasel dekaadil ja juunikuu algul oli korduvalt tegemist aiatööga.
Et siin aiasaadusi kuskil ei müüda, tuleb nende eest ise hoolitseda. Külvasime peete ja progandeid, ube, herneid, istutasime kapsaid, kurke ja sellereid. Seemneid ja istikuid sai hankida Põltsamaalt. Olime naisega osalised ka kartulipanemisel.
29. V käisid Pilistveres ERA töötajad pr. Jõgever ja prl. Lõhmus, kelle asukoht on Lustiveres. Vahetasime informatisooni kohalike olude kohta.
5. VI käisin Lustiveres, et oma silmaga näha, kuidas nad seal on majutatud ja kuidas hakkama saavad. Andsin tööülesandeid.
11. VI olen märkinud: “Kirikumõisa köögis elab põrsas. ” Muidugi oli ta seal ainult lühikest aega. Varsti leiti talle sobivam kõht. [?]
15. VI. Ilm vihmane. Õhtul seltsimajas teatrietendus “Rätsep Õhk”. Vastuvõtt kohaliku rahva poolt väga soe.
17. VI oli haruldane vihmasadu, mis kestis vahetpidamata hommikust õhtuni. Jõgi tõusis üle kallaste.
19. VI. Käisin Lustiveres, viisin Jõgeverile ja Lõhmusele kasutamiseks käsikirjaköited ERA II 291 ja ERA II 307. Lõhmus koostab köitele II 307 üldregistri ning kopeerib lühemaid palasid köitest II 291, Jõgever kopeerib pikemaid palasid masinal. Soovitasin neil kohalikult rahvalt ka rahvaluulet küsitleda, kui leidub sobivat võimalust. Ma ise tegin kirjapanekuid Mihkel Külmalt Arjassaare külas (22. V).
Lustivere keldris, kus varasid hoitakse, oli niiskus suurenenud. Soovitasin sagedamini tuulutada.
24. juuni, jaanipäev. Haruldane vihmasadu hommikust õhtuni. Kavatsetud vaimulik teenistus surnuaial jäi ära.
25. VI. Pühapäev. Kirikus leerilaste õnnistamine. Kohalik komme: kus majas või talus on leerilaps, seal pannakse väravapostide juurde või tänava otsa noored kased.
26. VI. Sain ERM-i töötajalt prl. H. Sillalt kirja, et ma vaadaku-otsigu, kus võiksid saada korteri ERM-i töötajad, kes tulevad siia evakueeritud varasid hooldama. On kuuldusi, nagu oleks tulijaid viis inimest! Juhtumisi leidsin tühja maja valgekslubjatud seintega. Omanik on meeleldi valmis andma see ERM-i töötajate kasutada. Aga leiduks siin muidki võimalusi. 12. VII olid siin kortereid vaatamas prl. H. Sild ja prl. Hauka(?). Pärast näitasin neile siinseid panipaiku, kus seisavad nende varadega kastid ja kirstud. Lahkumisel öeldi: “Nägemiseni!”
19. VII tuli auto ERM-i inimestega — prl. H. Sild ja prk. Hauka (Auka?). Aitasin neil asju maha tõsta, paigutasime koolimajas ühte klassiruumi. Ainult isiklikke esemeid oligi toodud, ei muuseumivara. Ennem oli kuulda, et siia pidi asuma Helmi Kurrik ja veel muidki, kuid need ei tulnud.
20. VII. Käisime prl. Sillaga neis hoiupaikades, kus hoitakse ERM-i varasid, s. o. kirikus ja kabelis. Kiriku eesruumis avasime ühe sahtel-kasti, mis sisaldas naiste tanusid. Üks tanu tundus olevat niiskeks tõmbunud. Ilmnes, et tekstiilid vajasid tuulutamist, sest kütmata kirik läheb niiskeks. Üldse aga vajavad ERM-i varad hoolikat hoidmist ja valvamist, need sisaldavad küllaltki haruldasi ja ainulaadseid esemeid. Kirikus käib ju palju rahvast, salapärased kastid ja kirstud äratavad uudishimu. Jutustasin sellest, et juba ongi nende asju siin sorimas käidud ja mõni kast lahti kangutatud. ERM-i varad vajavad tähelepanelikku hooldamist.
Prl. Sild kavatses kohe sõita Karksisse, et seal kokku saada prof. Rängaga. Andsin ka omalt poolt kaasa kirja. Küsimus oli selles, et võib-olla leiduks mõni kindlam koht, kuhu siit osa kaste võiks üle viia.
Asjaolud, mis murelikuks tegid, olid järgmised: 9. VII oli kiriku põrandalt leitud üks vöö, 12. VII leiti jällegi üks vöö ja üks kast paistis lahti murtud olevat. 13. VII tegin kirikus põhjaliku ülevaatuse. Üldiselt olid kastid ja kirstud nii kohal, nagu pandud. Kuid leidus ka ilmseid öösise “kontrollimise” tunnuseid: kast “ERM K 38” oli pealt lahti kangutatud ja lahti jäetudki; kasti peal oli 7 poolpõlenud tuletiku otsa. Teine sahtelkast “Etn 3” oli ka nähtavasti avatud ja sealt vist oligi vöid välja võetud; panin põrandalt leitud vööd sinna sisse ja naelutasin kasti kinni. Kast “Etn. 6” — sel oli ka üks laud lahti; naelutasin kinni. Poolpõlenud tikuotsi leidus veel mujalgi. — Kast “ERM. Etn 1/2” kahest nurgast lahti löödud (jalaga?); tangide kasutamise tunnuseid polnud. Lahtikangutamise tunnuseid oli maas redelipulk (ilmsesti vanast redelist välja kukkunud) ja nõgeseoks, lähedasel pingil lubjakübemeid. Ilmsesti oli akna kaudu kirikus sees käidud; et aknad oli [=orig] maapinnast üsna kõrgel, siis ainult redeli abil see oligi võimalik.
Osa kaste oli tõepoolest nii puudulikult suletud, et neid võis vähese kangutamisega avada.
22. VII. Käisime prl. Sillaga kirikus. Kast “K 38” oli jällegi pealt lahti. Kontrollisime sisu — sisust midagi ei puudunud. Üks number siiski ei klappinud kaasapandud nimestikuga. Rohkem lõhkumisi seekord ei paistnud olema.
Prof. Ränk oli soovitanud sissetungimisest politseile teatada. Et ehk saaks mõne omakaitsemehe valvesse panna?. .
Käisingi Võhmas konstaablile teatamas. Konstaabel käis kohapeal ka. Kuid et otsest varguse või röövimise fakti ei olnud, ei saanud temagi aidata.
Et nüüd oli ERMi töötajate esindus kohapeal olemas, jäi kiriku ja kabeli valvamine ja kontrollimine nende hooleks. Kuumade päevadega nad tuulutasid kirikut ning kuivatasid tekstiile ka väljas päikesepaistes (sellest on olemas paar fotot).
2. VIII sain mobilisatsiooniteate, et pean 8. VIII olema Tartus komisjoni ees.
Hakkasin kohe tegema ettevalmistusi. Pr. Univerega leppisime kokku selles, et ERA ja AES-i ühise hoiuruumi hooldamine ja tuulutamine jäid niikauaks tema hooleks, kui ma ära olen.
Oli kuuldusi, nagu oleks Väätsa mõisa keldris hea hoiukoht. Ehk saaks Pilistverest tähtsamad asjad sinna üle viia? Sõitsin isiklikult vaatama. Sõitsin jalgrattaga Nurmsi–Paide–Väätsa. Sealses avaras keldris oli juba sees Tartu kunstimuuseumi varasid. Hooldajaiks mitu daami.
Minu arvates oleks ruumi poolest saanud sinna küll ära mahutada ka ERA ja AES-i väärtuslikumad varad, kuid daamid ei tahtnud nõustuda. Et neil olevat juba niigi ruumipuudus. Tulin siis tühjalt tagasi.
6. VIII. sõitsin jalgrattaga Põltsamaale, olin seal ööd; järgm. päeval sõitsin Põltsamaalt Tartu. Käisin ülikoolis, ERA ruumides, Ariste juures; veel hilja õhtul viisin Aristele ühe Soomest saadud raamatu (M. Haavio, Suomalaiset kodinkatjat).
Käisin (8. VIII) Maarjamõisa kliinikus dr. Savisaare juures, p. l. aga komisjoni ees, kuid ei jõudnud vastuvõtjate ette. 9. VIII kulus hommikust õhtuni komisjonis. Lahkusin sealt tunnistusega, et olen koju lastud ajutiselt “kuni erikorralduseni”.
Paaril järgmisel päeval oli kokkusaamisi prof. Ränga ja muinsuskaitse inspektori Põlluga. Mul soovitati isiklikult selgitada Viljandimaal mõnda teist kohta, mis oleks ehk parem kui Pilistvere. Nimetati Võhma, Tääksi… Prof. Ränk lubas lähemail päevil isiklikult Pilistverest läbi tulla.
12. VIII alustasin tagasisõitu. Oli juba õhtupoolik, aga oli mingi imelik tunne, et tingimata pean sel õhtul ära sõitma. Ma ei jõudnud kuigi kaugele, kui ilm läks vihmaseks ja öö tuli peale. Leidsin öömaja Altnurga külas.
Öö oli rahutu: põrutati aknale ja uksele, peremehele toodi teade, et kõik mobilisatsiooniealised koguneksid ettenähtud kohtadesse (talus oli käsu andmise kord). Hommikul hakkasin varakult edasi sõitma, tee oli märg ja porine. Mitmes kohas nägin meeste kogunemisi, kuid mind siiski keegi ei peatanud ega takistanud — jõudsin õnnelikult Põltsamaale ja sealt edasi Pilistverre. Iseloomulik pilt maanteelt: põgenike voorid põhja poole suundumas. Enamasti hobusevankrid, millele kariloomi külge seotud. Ka veoautosid ja traktoreid, millele vankrid järele seotud.
Süda oli kerge, kui olin Pilistveres tagasi. Nähtavasti oli lugu nii, et kui oleksin ööseks Tartu jäänud, poleks enam tagasi saanudki.
14. VIII. Käisin Tartus juhatatud kohti isiklikult vaatamas, kuid kõigis neis kohtades — Olustveres, Tääksil ja Võhmas olid sõjaväeosad sees. Kõigil teedel näeb põgenike voore, see teeb rahutuks ja mureliseks. Tundub, et kui Pilistverest midagi tahetakse mujale viia, tuleks seda teha kiirendatud korras. nv
Kui Tartust 13. VIII tagasi jõudsin, oli uudiseks kuulda, et vahepeal juba oligi Pilistverest osa ERM-i varasid mujale toimetatud, nimelt Väätsa koolimaja (end. mõisa) keldrisse. Sellest olid mulle jäetud mõnesõnalised “allkirjad”. 9. VIII oli ERM-i vanem assistent Kara Wilberg viinud 39 kasti ja 13. VIII 8 kasti, 10. VIII aga H. Metslang (?) 11 kasti. Kokku siis 58 kasti, mis on juba märkimisväärne kogus. On hea, kui ERMi varasid saadi viia kindlamasse kohta. Kahjuks on aga jäetud “allkirjad” puudulikud — nimetatud on ainult kastide arv, kuid pole antud iga kasti signatuuri. Kas ehk sellest juhtuski, et oli maha unustatud mõni väärtuslikke ehteid sisaldav kast, mis oleks väärinud kindlamat hoiukohta?
Juba siis, kui isiklikult Väätsal käisin, sain mulje, nagu oleks sealseil valvureil mingisugune koostöö-sobing ERM-i daamidega. Nii tõepoolest oligi. Kui hiljem K. Vilbergile Väätsale helistasin, ta telefoni juurde ei tulnud…
ERA ja AESi varade edasiviimise küsimus oli kõne all Tartus 10. ja 11. VIII, kui oli nõupidamisi prof. Ränga ja hr. Põlluga. 18., 21. ja 23. VIII oli telefonikõnesid Tallinna ja Tartuga, ikka prof. Ränga ja muinsuskaitseinspektor Põlluga. 26. VIII sain teada, et need kogud tulevad raudteel viia Palivere jaama Läänemaal. Konkreetne paigutuskoht selgub kohapeal. Koluvere loss, millest ennem oli korduvalt räägitud, pidi juba täis olema, sellep. sinna ei saa. Esmaspäevaks (28. VIII) lubati Tallinnast paar meest abiks saata, kes aitaksid laadida. Need olid juba päris konkreetsed jutud. Nüüd tuli kiiresti teha ettevalmistusi. Kõigepealt korrastasin ja rühmitasin kaste, mis vahepeal oli avatud, tuli uuesti sulgeda. Et siin domineerisid kõige tähtsamad kogud, polnud valiku tegemine raske. (Kui kastidega õiendasin, saabus kohale prl Rääk ühes oma koliga. Juba paanika tunnus. Asus nüüd koolimajja, mis on siinsamas lähedal.)
Informeerisin pr. Univeret, teatasin Lustiveres olijaile (Jõgever, Lõhmus). Püüdsin selgitada autotranspordi saamise võimalust. Käisin Võhmas vagunit tellimas.
Pühapäeval, 27. VIII saabusid juba varahommikul keelemehed Mihkel Toomse ja Arnold Kask. Olin öösisest sõidust väsinud. Pärast einet magama. Pärast keskpäeva vaatasime ennem üle hoiuruumid, siis aga olime pastoraadi aias nõu pidamas kolmekesi. Mida ja kuidas? Ootamatult tulid meile “nõu andma” hr. Suurkivi ja keegi Lepa-nimeline SS-märgiga mees. See äratas kahtlust. Me jätkasime oma tööd seda energilisemalt. Juba samal ööl viidi mõni kast hobuküüdiga Võhma jaama.
E. 28. VIII. Asjade pakkimine ja kolimisettevalmistuste tegemine. Helistamine mitmele poole autode pärast, kuid tulemusteta. Hobuste kasutamine aga ei annaks kiiret lahendust. Kirikumõisas oli juba saksa sõjavägi sees. Et muud väljavaated puudusid, läksime A. Kasega suure ülemuse juurde, keda nimetati “Zahlmeister”. Too oli lahke mees ja juba 20 min. pärast oli veoauto ees. Järgnes kiire pakkimine ja laadimine. Evakueeritud varadest tegime range valiku. Põhimõtteks oli kindlasti viia kindlamasse kohta originaalkäsikirjade kogud, registrid ja kataloogid; koopiaid otsustati maha jätta, sest kõige edasiviimine ei tundunud tõenäoline. Keeleainestiku kogudest tehti valik S. Tanningi näpunäidete alusel, ERA kastide järjestuse määrasin mina; peale selle oli ette nähtud mõnede ERM-i kastide kaasavõtmine, samuti tuli ühes võtta mitu kasti prof. Ränga materjalidega.
Veel samal päeval viisime Võhma jaama kaks autokoormat, mis esialgu paigutati kaubaaita. Valvurina läks kohe kaasa prl. Rääk. Järgmisel päeval viidi veel üks tubli autokoorem.
Enne kui Pilistverest viimase koormaga lahkusin, andsin minu hoole all olnud hoiuruumide võtmed üle kohale jäävatele valvuritele, kelleks olid ERMi töötaja Hilja Sild ja AESi töötaja Salme Tanning. Nad küll ei tahtnud heal meelel hoolekandmist üle võtta, kuid mingit muud valikut siin polnud.
Võhmal saime tellitud vaguni kätte alles õhtu eel; ennem tuli seda veel puhastada ja pesta, alles siis saime laadima hakata. Laadimisega oli aga kiire, sest rong pidi veel samal õhtul välja sõitma.
Nii varade viimisel Võhma jaama kui vagunisse laadimisel oli suur abi kahest Tallinnast saadetud abistajast (M. Tooruse, A. Kask). Just keelematerjalide kastid olid suured ja rasked, ERA varade kastid aga väiksemad ja käepärasemad (neid sai ka üksinda tõsta või kanda).
Meie vagun sai tihedasti täis. Et me ka ise kavatsesime sõita samas vagunis, tuli ka inimeste jaoks ruumi jätta (see oli ju kaubarong, seal muud võimalust polnudki). Ruumipuudusel jäid vagunist välja isegi kaks jalgratast; nendega alustasid kaks pealinnast tulnud meest sõitu Tallinna poole. Oli 30. VIII 1944, õhtune videvik.
Kiirustades olime Pilistverele hüvasti jätnud ja nüüd olime teel Läänemaa poole.
31. VIII jõudsime Türile ja seisime seal terve päeva. 1. IX jõudsime Nõmme-Väike jaama. Käisin Tallinnas asju ajamas. Helistasin professor Rängale kes lahkesti lubas abistada. 2. IX toimus ümberlaadimine laiaroopalisele raudteele. Selleks tuli meile Tallinnast abiks mitu inimest: prof. Ränk, prof. Orviku, keegi Liivamägi, hr. Kullango, pr. Kullango ja veelgi mõni. Ümberlaadimine teise vagunisse läks jõudsasti. Ma küll imestasin, et kuidas Kullangod saavad siin olla, nad pidid ju Lahmusel valvuriteks olema.
Prof. Ränk võttis siin ära temale kuuluvad kastid, mis pidid sisaldama käsikirju jm. ning olid Pilistverest kaasa võetud.
3. IX seisime Tallinna jaamas, alles õhtu eel saime liikuma. 4. IX hommikul olime Palivere jaamas. 5. IX seisis meie vagun sealsamas. Käisin Haapsalus selgitamas, kuhu minna. Nägin prof. Blumfeldti. Nimetati kahte kohta, kas Palivere koolimaja või Liivi koolimaja. Uks korraldaja oli hr. Pae. Palivere koolimajas oli lastekodu ja selle juhataja kaebas ruumikitsikust. Liivi kooli juhatajale helistasin — ruumi pidi olema. Ja oligi otsustatud, et läheme sinna ja kohe koormaga kohale (nagu Pilistvereski).
6. IX saime Haapsalu kaudu ühe puugaasiküttega auto. Tegime kaks voori, esimesena viidi E. Keele Arhiivi kaste, teisega ERA omi. Kuid sellega vagunit tühjendada ei jõutud, osa jäi teiseks korraks. Mina ja pr. Univere jäime vaguni juurde ja magasime seal öösigi. Tuli juurde veel teine vagun, saatjaiks A. Vassar ja prl. Schmiedehelm. Liivile läks valvuriks prl E. Rääk.
8. IX käisin Tallinnas (vaguni juurde jäi Univere) ja sain kokku evakueerimist korraldavate meestega — prof. Ränk, prof. Blumfeldt, A. Raun jt. Iga päev õiendamist ja ootamist, kuid alles 16. IX saime Haapsalu kaudu veel kaks autot ning Paliverest viidi Liivi koolimajja kõik, mis Pilistverest oli ära toodud. Seega olime lõplikult kohal ning sai vaadata, kuidas siia elamine-olemine sisse seada.
Kui 16. IX oli kõik juba Liivile kohale viidud, läksin jalgrattal igaks juhuks veel Paliverre kontrollima. Selgus, et meie vagunist oli küll kõik ära toodud, kuid Palivere jaamas seisis suur vagun, uksed lahti, laadungiks köidetud raamatud. Ühtki inimest polnud jaamas näha. Sulgesin sel raamatuvagunil ühe ukse seestpoolt, teise aga väljastpoolt tabalukuga, mis mul juhtumisi taskus oli. Kui olin tagasiteel, tuli vastu hr. Puksoo. Kõnelesin talle mahajäetud vagunist ja pakkusin võtit tema kätte. Tema ei võtnud, soovitas viia Vigelile (Puksoo arvatavasti kavatses sõita Haapsalusse). Järgmisena sain teel kokku pr Saoga ja andsin võtme tema kätte (edasiandmiseks hr Vigelile). Mul andis imestada niisugune omapärane “hooldamine” — vagunitäis raamatuid jäetakse raudteejaama lahtiste ustega ja ilma valveta ning isegi võtmevõtjat annab otsida! Hiljem kuulsin hr. Vigelilt veel etteheidetki: “Mis see teie asi oli!” Imelik küll: me oleme selleks väljas, et kultuurivarasid hoida ja kaitsta ja jätame vagunitäie köidetud raamatuid raudteejaama, uksed mõlemalt poolt avatud, — et iga möödakäija võiks vabalt võtta, mis talle meeldib!
Kindlasti polnud see ainuke juhtum, kus evakueeritud kultuurivarad olid hoolimatusest ja vastutustunde puudusest laokile jäetud.
Liivi koolimajas oli evakueeritud varade paigutamiseks kasutada suur ruum. Oli võimalik kaste paigutada nii ja teisiti, et neist oleks hea ülevaade. Oli võimalik täpselt kontrollida, et kõik Pilistverest ära toodud kastid olid tõesti siia kohale jõudnud ja sisaldasid järgmist:
(1) M. J. Eiseni kogu — kastid: ERA 22, 23, 24, 25, 26, 27.
(2) EÜS-i kogu — 30, 31, 32.
(3) J. Hurda kogu — 42, 43, 44, 45, 46, 47.
(4) ERA fonogrammid — 48, 49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, 57, 58.
(5) ERA käsikirjade kogu — 59, 60, 61, 62, 63, 64, 65, 66, 67, 68, 69, 70.
(6) Heliplaadid — 71, 72, 73.
(8) O. Looritsa materjale — 78, 79, 80.
(9) — Fotokogu — 123
(10) — Kantselei arhiiv — 124, 125.
(11) — Kirjavahetus — 126
(12) — Mitmesugused registrid — 105, 106, 107, 108, 109, 110, 111, 112, 127, 145.
Kõik kokku 59 kasti.